Tagasi koju

Õhtuks oleme Bodensee äärest tagasi Rebaste juures. Aga kahjuks tuleb hakata kohvreid pakkima, sest Saksamaa avastamine saab selleks korraks läbi. Muuhulgas pakivad superpakkijad Rebased meie kohvrisse gaasigrilli. Jah, lugesite õigesti gaasigrilli. Aga kes teda tahavd, kuidas on võimalik selline asi kohrisse pakkida ja mitme ülekiloga me sellest riigist lahkume, tulge meile külla. Ajame grilli kuumaks ja siis me räägime teile :)

Aitäh Rebastele, kes meid Saksamaal võõrustasid! Kui te sealt just lähiajal tagasi ei koli, siis kavatseme teile varsti jälle külla tulla. Hoidke siis ikka igaks juhuks õlled külmikus külas!

Am Bodensee vol 2

Hommik Bodensee ääres on pilves. Õnneks küll enam ei saja. Aga värskes õhus hommikusööki nautida meil ei õnnetu. Tuleb leppida katusealuse verandaga. Samas tundub ilm paranevat, aga randa ei kisu meid miski vägi. Kuigi tahaks - oleme siin olnud põrgukuumuses üle nädala, aga varbaid vette pista ei ole õnnestunud.

Uurime turismibrošüüri - kui me randa ei lähe, siis tuleb ju päeva kuidagi sisustada. Brošüürist saame teada, et siin lähedal Tettnangis asub õlletehas, kus just tänasel pühapäevahommikul peetakse vanade traktorite kokkutulekut. Mõeldud tehtud - ajame autole hääled sisse ja sõidame mägedesse. Teeääres ääb meile silma, et lisaks viinammarjadele kasvatatakse siin muudki põnevat - kõik teeääred on täid õuna ja pirnikasvatusi. Lisaks veel mingid kummalised taimsed, mida me varem näinud ei ole. Kulub tükk aega, enne kui välja mõtleme, mis veidrate taimedega võiks tegu olla - aga õige õllesõber suudab lähemalt vaatlusel sellele taimele siiski nime anda - need siin on humalapõllud.

Tettnangis käib hoolimata päeva algusest tõeline melu. Kõlavad Saksa shlaagrid, rahvast on murdu, kõikidel on oma isiklik õlletoober käes. Kõik teenindajad ja muidu asjapulgad on riietatud kohalikesse rahvariietesse- Ja mäenõlv on täistuubitud erinevaid traktoreid. Peamiselt ruulivad siin Porsched! See siin tundub olevat tõeline kohalike külaelu, turiste siin peale meie ilmselgelt ei ole. Ja otse loomulikult saab siin maitsta imehead õlut. Või osta omale suveniiriks kaasa kohaliku õlletehase klaasi.
Aga igaveseks ei saa me siia aega veetma jääda. Peame veel täna õhtuks jõudma tagasi Rebaste juurde, et järgmisel päeval lennukile kimada. Seega tuleb paika panna kodutee. Et asja põnevamaks muuta, plaanime sõita Meersburgi ja sealt praamiga üle järvesopi Konstanzi.

Meersburgi sõit võtab oma aja, sest jääme Friedrichshafen ummikusse kinni - toimub mingi festival, mille pidamiseks on kõik linna peamised tänavad kinni pandud. Eriti õnnelikus see meid ei tee, sest ummikus passimine raiskab liiga palju aega. Kuid lõpuks õnnestub meil siiski ummikust pääseda ja oma eesmärgini jõuda. Kuna praamid sõidavad siin põhimõtteliselt iga veerandtunni tagant, siis ei vaja praamile pääsemine minigt lisapassimist sadamas ja järvesõit võib alata.
Nii jõuamegi ünsa pea Konstanzi, mis on võrreldes teiste ülejäänud Bodensee-äärsete linnade ja küladega hoopis suurlinlikum. Peamiselt väljendub see mudugi inimestes, keda võib linna keskväljaku ääses kohvikutes istumas näha - valdavalt on tegu tuunitud snoobidega. Kuna ise oleme alles paar tundi tagasi koos "maakatega" traktorite vahel õlut libistanud ja ennast üsna mõnusalt tundnud, siis siin tunneme end pigem võõrkehadena. Mis ei sega meil siiski ennast keskväljakul ühte kohvikusse maha istumast ja lõunat söömast. Sööme, vaatame inimesi ja tunneme, et kohalik snobism pole üldse meie jaoks. Seetõttu pole siit linnast ka kahju lahkuda.

Am Bodensee vol 1

Väljasõit Bodensee äärde on meie Saksamaa reisi kõige planeeritum osa. See on ainuke koht, mille külastamine on olnud algusest peale plaanis ja mida me pole kohapeal hetkeemotsioonide ajal vahele jätnud. Bodesee tripi oleme planeerinud aga lausa kahepäevase ning kuna sakslastel on parasjagu puhkuste kõrghooaeg, siis aja kokkuhoiu mõttes on meil isegi ühes hotellis tuba broneeritud.

Laupäeva hommikul pakimegi kohvri ning suundume kiirteele rallima. Ning paari tunni pärast avastame ennast juba täiesti uuest maailmast - lõpuks ometi "päris" veekogu selle otsatu maismaa vahele. Kuna meie ööbimiskoht on Nonnenhornis ehk teises järve otsas, siis avaneb meil suurepärane võimalus mööda järveäärset teed rahulikult ringi kruisida ja olustikku nautida. Etteruttavalt võib öelda, et kõige võimsama emotsiooni pakub meile tegelikult meie kõige esimene peatuspaik Birnau kiriku juures. Tegu on künka otsas oleva kohaga, kust avaneb miljonivaade järvele ja ümberringi kasvavad viinamarjad. Paar päeva tagasi on siin heina niidetud, nii et terve küla lõhnab värkelt kuivava heina järele. Vaade on lummav ja heinalõhnad peadpööritavad. Istume künkal ja imetleme järvel sõitvaid purjekaid. See on tõeline puhkusemaagia! Tükikese maagiat ostme siit kaasa ka - pudeli valge veini näol.

Meie teele jääb veel mitmeid suuremaid linnu, kuid peatusi me nendes esialgu rohkem ei tee. Nii olemegi juba üsna pea Nonnenhornis, kus ootab meid Adleri külalistemaja. Maja on künka otsas ja meie tuba vaatega järve poole - ideaalne koht väikeseks suviseks minipuhkuseks.







Loomulikult läheme kohe esimese asjana järveranda otsima. Aga siin avaldub meile sakslaste tõeline loomus - selle ilusa veekogu kaldale on rajatud aiaga ümbritsetud basseinid. Ja selleks et siin randa saada, peaksime ostma pääsme sinna kloorihaisuste lompide vahele. Ei, aitäh! Selleks, et klassikalisi rannamõnusid nautida, oleme hetkel täiesti vales kohas. Kuid me ei taha kohe uuesti autosse istuda ja kusagilt mujalt rannamõnusid otsida - homme on ka päev. Niisiis seame end sisse hoopis ühes restoranis, kus Aimar saab omale tellida värsket kohalikku õlut ja mina avastan end kohalikke valgeid rieslinguid degusteerimas. Mõlemad joogid on loomulikult imehead ja neid kulub meil siin klaaside kaupa. Ka söögivalikusse jääb täna korralik saksa köök - Aimarile kohapeal valmistatud weisswurst ja mulle maultaschenid. Weisswurst ilmselt pikemat tutvustust ei vaja. Aga maultaschenid kujutavad endast kolme hiigelsuurt pelmeeni moodi asja. Neile, kes vorstidest ei hooli, on see suurepärane eine. Soovitan soojalt!

Kõhud head ja paremat täis, kõmbime tagasi künkast ülesse hotelli poole. Teepealt haarame kaasa magustoiduks veel värsked aprikoosid. Mmm... Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem nii häid aprikoose saanud! Eesti poelettidel on neid ju müügil, aga miskipärast need pole mind kunagi ostma kutsunud. Siin on aga aprikoosid nii ilusad ja nii maitsvad, et võiksin ennast neist lausa lõhki süüa!Õhtu oleme kavatsenud veeta Lindaus, mis on viimane suurem linn Bodensee ääres, kohas, mille on öeldud, et siin saavad kokku Saksamaa, Austria ja Šveitsi piirid. Täielik turistilõks ühesõnaga. Aga Lindau vanalinn asub tegelikult eraldi saarel ja just sinna me kavatsemigi promeneerima minna. Pargime auto Lindau vanalinna müüride äärde ja läheme linnatänavatele jalutama. Siis valmistab meile tõelise üllatuse ilm - kuumus pole meid siiani ju hetkekski jätnud, aga nüüd hakkab lausa kallama. Õnneks leima kohe ühe poe, kus müüakse muuhulgas ka vihmavarjusid ning soetame omale kohe ühe hiidsuure ja vahvalt ruudulise vihmavarju. Vihma sajab ja meie jalutame mööda vanalinna kuni jõuame sadamasse. Siis hakkab täiega kallama, müristama ja välku lööma. Istume ühte sadamaäärsesse Šveitsi stiilis kohvikusse ja naudime seal head ja paremat, ise oodates, millal see sadu võiks hõredamaks jääda. Aga sadu ei lõppe. Aina kallab ja kallab, nii ei jäägi meil muud üle, kui püksisääred ülesse keerata ja läbi lompide tagasi autoni sumbata. Ei õnnestunud meil selles nooblis linnakeses sugugi ontlikke turiste mängida, kuid õnneks ei rikkunud ilm meie elamusi, vaid ainult vürtsitas neid veidi.


Hoolimata paduvihmast ei keera auto nina kohe oma hotelli poole, vaid sõidame hoopis üle piiri Austriasse. Siin kusagil peaksid olema ka Alpid. Aga meie neid ei näe, sest vihmasadu on nii tihe ja igasugune nähtavus on kadnud. Seega jääb meie Austria visiit üürikeseks ja sõidame tagasi hotelli kuivama. Kuna õhtu on veel noor, siis jäägi üle muud kui vaadata üle ka koduhotelli restorani menüü ja nautida veel kohalike veinimeistrite tööd.

Naabrid

Heidelberg väsitas meid ära. Kuna Rebaseid ei ole kodus ja meil on homseks plaan vara-vara ärgata, et Bodensee poole kimada, siis on meil kindel kava veeta ülimalt rahulik õhupoolik. Mis ei sega meil siiski õhtut terrassil veetmast ja veini mekkimast.

Kuna oleme Rebaste naabritega korra koos jalgpalli vaadanud ja ühel teisel õhtul niisma koos veini mekkinud, siis on ka Rebaste naabrid nagu "vanad sõbrad". Seega ei üllata meid sugugi, kui ühel hetkel pistab naabrimees Alex pea üle põõsaserva, kilkab meile sealt hallo ja jääb meiega juttu puhuma. Alexi naist ei ole täna õhtul kodus ja varsti kolib Alex koos oma klaasi ja veinipudeliga meie juurde üle. Ning aegajalt käib ka naabrikass Speedy tähtsat nägu tegemas. Niipalju siis rahulikust õhtust. Sest Alex on üsna suur latatara ja pajatab meile pikalt laialt oma nooruspõlve seiklustest, rikkast isast ja reisidest erinevatesse maadesse...

Alex on pealt neljakümnendates aastates füsioterapeut, kes on endale täpselt aasta tagasi naise võtnud. Ja just homme peakski olema Alexi ja Heike esimene pulmaaastapäev. Et pulmaaastapäeva ikka korralikult tähistada on Alex teinud põhjalikke ettevalmistusi. Sissejuhatuseks on ta Heikele ostnud 50 punast ja 1 valge roosi. Ja tema plaan on lilled juba nüüd öösel elutuppa sättida, et Heike neid kohe näeks, kui koju jõuab. Lisaks on Alexil plaanis oma naisele täht kinkida - et asi tõelisem näiks toob ta meile demostreerimiseks lausa vastava sertifikaadi.

Kuna kell on juba üle südaöö ja Heike peaks varsti saabuma, siis läheb Alex ettevalmitusi tegema ja kutsub meidki tungivalt oma lillesülemit kaema. Jääme nõusse ja satume ilmselt oma senise elu kõige koomilis-romanitilisemasse olukorda. Sest täpselt samal ajal saabub koju Heike. Alex kes on selleks ajaks juba paralt svipsis, avaldab oma naisele armastust. Loomulikult inglise keeles, sest parasjagu on neil ju umbkeelsed naabrid külas. Meie jaoks on see hetk ühtemoodi naljakas ja kohmetu. Soovime neile omalt poolt õnne ja hiilime vaikselt tagasi oma terassile.

Kuid ega armastus ole häbiasi ja Alexil on veel veinipudel lõpuni joomata. Niisiis läheb ka "rahulik" õhtu meie juures terrassil edasi...

Heidelberg

Täna on jälle puhkepäev. Logeleme niisama Rebaste tagaaias ja puhkame. Rebased plaanivad õhtul minna Heidelbergi kohalikke eestlasti külatama. Meie jaoks ei ole kohalikud eestlased piisav turismiatratsioon - eestlasi näeb kodus ka iga päev. Seega võtame pärastlõunal küll suuna Heidelbergile, kuid meie eesmärk on siiski vaatamisväärsustega tutvuda.

Heidelbergis paneme auto esimesse ettejuhtuvasse parklasse ja võtame ette retke Heidelbergi lossini. Retk tähendab seda, et peame mingist lõputust trepist ülesse ronima. Kuna ilm on päris kuum, siis võtab see tegevus meid üsna võhmale. Üleval on vaated muidugi ülimalt nauditavad, aga trepp on meilt igasuguse energia röövinud. Meil oleks küll võimalik tutvuda lossi enda ja selle ajalooga, kuid jaapani turiste on siin piisavalt, treppidest ronimine oli liiga kurnav ja nälg tuleb ka kallale, seega loobume igasugustest kohustuslikest väätamisväärsustest ja marsime tagasi all-linna.


All-linnas kiriku juures väljakul käib - üllatus-üllatus - vanade autode väljanäitus-kokkutulek. Siia on kokku tulnud hulgaliselt igasugu uhkeid ja läikivaid sõiduriistu ning sõidukiomanikud istuvad tähtsate nägudega kesväljakule püstipandud kohvikulaudade taga. Imetleme veidi aega seda toretsevat väljanäitust, teeme tiiru ümber kiriku ja jalutame mööda linna ringi, et leida omale sobiv koht, kus keha kinnitada. Kohvikuid jagub siin kindlasti igale maisele. Kuid meie oleme kohalikust köögist veidi tüdinud ja eelistame hoopis itaalia kööki. Pasta ja pitsa on vahelduseks igatahes väga hea valik.


Pärast õhtusööki jalutame veel Heidelbergi jõe äärde ja kõnnime mööda vana sildaa, et ümberkaudset linna imetleda. Jõgi on päris suur ja mööda jõge sõidab igasugu veesõidukeid. See ei sega aga kohalikel noortel elu nautlemast ja sillalt vette hüppamast. Noh, peaaegu nagu meil Tallinnas Pirita sillalgi suviti tehakse. Ainult et Pirita sillalt hüppamine on selle kõrval lapsemäng. See jõgi siin on kordades laiem ja sügavam, siin on päris tihe laevaliiklus ja sildki on kordades kõrgem. Aga hulljulgeid hüppajaid ei heiduta miski - oodatakse vaid, kui laevad on siisvalt ohtus kauguses ja siis teebki seltskond hüppe...

Kohvikus ja loomaaias

Pikkadest veiniretkedest väsinud, otsustame nüüd paar päeva niisama lähipiirkonnas puhata. Ehk et täna lähme kohvikusse ja loomaaeda. No tegelik plaan viib meid alustuseks siiski Karlsruhe kesklinna suurde keskusse shoppama.

Aga kuna ostlemine muutub üsna peagi tüütuks (loe: ostan omale hunniku uusi hilpe), siis kasutame hoopis juhust ja vaatame kohaliku loomaaia ka üle. Täitsa tore loomaaed on. Territooriumilt ja kindlasti väiksem, kui Tallinna oma, aga kõik põhilised elukad on esindatud. Kuna lisaks ahvidele, kaamelitele, karudele, hüljestele ja muudele lahedatele tegelastele elavad Karlsruhes ka minu suured lemmikud kaelkirjakud, siis olen mina tänaste saavutustega igatahes rahul.

Colmar

Kuna eilne seiklus Alsace'i veiniteel jäi pooleli, siis sõidame kohe hommikul vara tulud teed pidi tagasi. Taaskord jõuame Dambach-la-Ville'. Sõidame mööda juba tuttavatest veinimõisatest ja söögikohtadest ning esimese asjana läheme hoopis külla ahvidele.

Ahvid elavad selle sama mäenõlva peal, kus eile külastatud losski. Mäenõlvale on ahvidele rajatud oma pargiala ehk nn ahvide mägi (montagne des singes) ja siin elab ca 200 makaaki. Põhimõtteliselt liiguvad ahvid pargis vabalt ringi. Noh, suur-suur osa mäest on muidugi aiaga ümbritsetud, aga külastajate ja ahvide vahel ei ole mingit klaasi ega raudpuure. Mis tähendab ka ühtlasi, et piibul ja prillidel tuleb silm peal hoida, et mõni karvane käsi neid vahepeal pihta ei paneks. Kuid kõikidele külastajatele jagatakse aiaväravas välja spetsiaalselt ahvide toitmiseks mõeldud popcorn ja iga soovija saab seejärel ahve peost toita. Mõned ahvid ongi peamiselt keskendunud külastajate peopesalt söömisele, teised jällegi hüppavad mööda puid ja põõsaid ringi, kolmandad tukuvad, neljandad vahivavad niisama külastajaid. Ühesõnaga, ahvid nagu ahvid ikka. Samas, ühel varasemal reisil kohatud Gibraltari ahvid tundusid siiski kõvasti metsikumad.

Ahvid toidetud, suundume tagasi veiniteele. Naudime lõputuid viinamarjapõlde kuni jõuame Ribeuville'. Siin teema ka mõned sisseostud - omastame mõned pudelid kohalikku veini ja 6 veinipokaali. Jah, just, ostame endale need omapärased rohelise jalaga veinipokaalid, millega siin igal pool valget veini serveeritakse. Kusagil mujal pole ma sellisid klaase igatahes kohanud. Aga nüüd on meil ka kodus alati võimalik just nendest klaasidest veini mekkida ja Alsace'i tagasi igatseda.

Ahjaa, suveniiridest rääkides. Alsace'i sümboliks peetakse toonekurge (no neid olla siin vähemalt kunagi palju olnud) ning seetõttu müüakse siin kõikides suveniiripoodides mängutoonekurgesid. Igas võimalikus ja võimatus suuruses. Lisaks veel kõiksugu muud kurepiltidega vidinad. Aga mis puutub elusatesse toonekurgedesse, siis neid Alsace's kohata on suhteliselt ebatõenäoline. Oleme juba kolm korda üle piiri Alsace'i sõitnud, aga mitte ühtegi toonekurge pole veel kohanud. Kui meil Eestis neid hordide kaupa ei oleks (no proovige linnast välja sõita, ilma et ei näeks iga natukese aja tagant mõnda kurge kusagil toimetamas), siis arvaks, et tegu on mingi sügavas metsas elava linnuga, keda ainult tõsimeelsed linnuvaatlejad oma silmaga näha võivad.

Kuid ka Ribeuville'i me täna kauemaks jääda ei saa, sest meid ootab ju ometigi Colmar. Kuna Prantsusmaa veiniteed pidi on meil siiani õnnestunud ainult ainult teosammul kulgeda, siis nüüd ei jää muud üle, kui kiiremat teed pidi otse Comalri välja kihutada.

Esimene emotsioon Colmari sisenemisel on kummastav - linna sissesõidul võtab meid vastu USA vabadussammas. Et nagu mismõttes? Kohalikud peavad mingit veidrat suurushullustust? (Hiljem saame teada, et vabadussamba koopia peabki just selle linna visiitkaardiks olema - vabadusammas on ju prantslaste kingitus ameeriklastele ja selle kuju autor on just Colmarist pärit).

Kuid see pole kõik, millega Colmar meid üllatada suudab. Auto linna serva ära parkinud ja mööda vanalinna ringi seigeldes ei suuda me ära imestada, kui ilusa linnaga on tegu. Kohati tekib tunne, et seda linna ei ole olemas ja meie oleme sattunud hoopis muinasjutumaale. Need majad ja need tänavad... Uskumatu!

Colmari vanalinnas omakorda on üks linnaosa, mis kannab nime Little Venice - Väike Veneetsia. Mina pole Veneetsias käinud, seega võrdlusmoment puudub. Aga tegu on ühe väikese kanaliäärse kvartaliga, kus jalutamine on lausa kohstuslik. Muinasjutumaa jätkub siingi. Kuna kanalisse on võimalik ka ühe küna moodi asjaga (laevaks või paadiks seda sõiduriista igatahes nimetada ei saa) sõitma minna, siis kasutamegi juhust. Saame imetleda suurepäraseid vaateid linnale ja majadele, sõita kesklinnast veidi eemal roheluses puudevilus ja lisaks saame ka Colmari kohta nii mõndagi huvitavat teada.

Tagasi kuivale maale jõudnud, kosutame ennast paari külma õllega. Nii nagu kohalik vein, maiseb ka kohalik õlu jumalikult. Jalutame veel mööda linna ringi, teeme tiiru ümber Colmari katedraali (Ohoo! Siiski, siin vist elavad paar toonekurge - üks istub igatahes katedraali katusel) ning imesatme omaette, miks pea kõik poed on suletud ja miks inimesi nii vähe ringi liigub.

Kuna õhtu hakkab juba saabuma, oleme sunnitud selle linnaga selleks korraks hüvati jätma. Jah, just nimelt selleks korraks - selles linnas on midagi nii maagiliselt võluvat, et siia tahaks küll kindalsti tagasi tulla.

Tagasiteel Saksamaa poole tekitab meids suurt hämmeldust tihe liiklusvool on Prantsusmaa poole, võiks öelda, et vastasuunas on liiklus lasusa umbes. Huvitav, miks küll? Meenutame eilset õhtut - eile sõitsime tagasi Saksamaa poole ju enam vähem samu teid pidi ning siis ei olnud küll mingit tungi liikluses märgata.

(Nüüd hiljem, kui see reis on läbi saanud ja on aega olnud guugeldada, oleme saanud teada, et sattusime Colmari päeval, mil prantslased pidasi pühi - 14. juuli on nimelt rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev. Mõni ime siis, kõik poed kinni olid ja prantslastel oli palju aega, et Saksamaa kiirteid ummistada.)

Strassbourg. Prantsusmaa veinitee.

Kuna eilne Prantsusmaa „nuusutamine“ jäi ülimalt napiks ning vihm segas meil Prantsumaa hõngu nautlemist päris korralikult, siis järgmiste reisiplaanide tegemine on ülilihtne. Tagasi Prantsusmaale! Ja kuna Rebased on meile Strasbourgi kui väga mõnusa reisisihtkoha väljareklaaminud, siis leiame, et kihutame alustuseks sinna. Ja kui Strassbourgist isu täis saab, siis võtame ette Prantsuse veinitee, sest Strasbourg on ju ometigi Alsace’i maakonna keskus, asudes kohe veinitee servas.

Etteruttavalt olgu muidugi öeldud, et Prantsusmaa oma olemusega lausa tõmbab meid magnetina enda poole. Jah, Saksamaa on ka tore, eriti see piirkond, kus Rebased "pesitsevad", on küllaltki mõnus ja turvaline keskkond. Aga Saksamaa on kuidagi liiga korralik riik – Alles muss in Ordnung sein! Prantsusmaast seevastu õhkub mingit omamoodi lahedat boheemlaslikkust. Looduses või tänavapildis see küll otseselt välja ei paista. Nii siin kui seal pool Reini on usna ühesugused viinamarjapõllud ja külade arhitektuur on ka sama. Aga ikkagi! Ilmselt see tuleb kusagilt õhust? Või keelest? Või kohalikust veinist?

Niisiis kimamegi mööda kiirteid Strasbourgi poole. Kiirteel kogeme ka seda, mida tähendab teeremont Saksa moodi. Remondis sattuvad olema mõned lõigud suurel A5-l (A5 on kiirtee, mida mööda sõidab põhimõtteliselt pool kogu Euroopa rekkadest; kõik, kes tulevad Hollandi poolt ja tahavad jõuda kas Šveitsi või Vahemeremaadesse, tulevad „ülevalt alla“ just seda teed mööda). Karlsruhest lõunapool on A5 osaliselt veel 4-realine, aga sakslastel on see vaja loomulikult ehitada 6-realiseks. Mis tähendab, et üks sõidusuund on kinni pandud ja kogu liiklus teise suunda ümber suunatud. Aga kui meil Eestis tähendab ühe sõidusuuna sulgemine, et ajutiselt saab mõlemas suunas sõita ainult ühte sõidurida pidi, siis Saksa täpsusega igat sentimeetrit mõõtes suudetakse 2 rõidurida niimoodi ümber joonistada, et sinna mahub ikkagi neli rida autosid. Sisemistel radadel küll üle 2 m laiused autod sõita ei tohi ja koos rekkadega mööda kitsukesi sõiduradasid kulgemine on omaette sõidukogemus. Aga nii uskumatu kui see ka pole, kõik toimib!

Kiirtee elamused seljataga, auto pistetud ühte vanalinna serval olevasse parklasse, lähemegi Stasbourgiga lähemat tutvust tegema. Ilmselt on kõik Strasbourgist kuulnud eelkõike Euroopa Liidu erinevate institutsioonide kontekstis (asuvad siin ju Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Parlament). Aga meie tahame näha hoopiski Stasbourgi ilusat vanalinna ja Strasbourgi võimsat katedraali. Kõnnime üle silla vanalinna – katedraal ei lase ennast muidugi kaua otsida – see meeletu majamürakas kõrgubki otse meie ees. Võimas! Otsime sissepässu ja matkame ümber terve kvartali, et teisele poole kirikut välja jõuda. Lõpuks õnnestub meil ka leida üks uks, mille vahelt sisse trügida. Ostame piletid ja avastame ennast mööda „taevatreppe“ mööda kõrgustesse ronimas. Astmeid on siin meeletus koguses, ja keerdtrepp viib aina kõrgemale ja kõrgemale... Kuna trepi juures olevad aknaavad on klaasideta ja tegemist on suhteliselt avatud torniga, siis ei ole siin ka tavapärast kirimüüride vahel olevat jahedust. Trepp tundub muidugi lõputu olevat. Kuid õnneks saab ühel hetkel see lõputuna näiv trepp otsa ja leiame ennast kiriku katusel asuvalt vaateplatvormilt. Vaated on võimsad, andes mõnusa ülevaate kogu Strasbourgist. Aga tagasitee alla pole sugugi kergmate killast kui ülesse ronimine. Sellise kuumaga ei ole nii aktiivne füüsiline tegevus küll soovitatav. Luban endale, et rohkem treppe ma küll sellel reisil enam vallutada ei kavatse. Kuna tänavale satume taaskord teisel pool kirikut, siis jääb kiriku sisemus meil seekord nägemata, sest selleks, et uuesti ümber kiriku matkata, meil küll energiat ei jagu.

Võtame ette keskväljaku kohviku ja istume neist kõige lahedama välimusega maja äärde maha. Mekime kohalikke salateid ja kohalikku valget veini. Taaskord saab veini ja salati kohta lausa vaid kiidusõnu.

Pärast kosutavat veini jalutame ringi ka ülejäänud linnas. Kindel eesmärk on välja jõuda Petite-France nimelisse kvartalisse. See on imearmas linnaosa kanalite ja nukumajadega. Kanalite vahel saaks teha ka ringsõidu laevaga, kuid ka selle atraktsiooni jätame seekord vahele. Jalutame hoopis niisama kanalite ääres, jälgime, kuidas üks lõbusõidulaev läbi lüüsi ühest kanalist teise tõstetakse ning nuusutame niisama Prantsuse hõngu.



Strasbourgist satume me igatahes vaimustusesse. Kuid otsustame selle palava päeva ülejäänud osa veeta veinipõldude vahel eesmärgiga sõita välja Colmari. Alsace'i veiniteega ristume me Dambach la Ville nimelises linnakeses. Esmase asjana asutume sisse ühte suuremasse veinitehasesse, millel on ka suur lahe veinimüügisaal koos degusteerimisvõimalustega. Ka esimesed ostud saame siit tehtud. Saksa veinitee tundus meile kuidagi inimtühi, siis Prantsusmaa poolel tunduvad kõik kohad kuidagi rohkem avatud olevat. Igatahes läheb meil siin ringikruisimine palju aeglasemalt kui Saksamaal.

Kuna Saksa veinitee ääres sai külastatud ka ühte lossi, siis otsustame, et vaatame võrdlusmomendiks, millega Prantsumaa meid üllatada suudab. Ja täiesti juhuslikult ongi just lähedal mäe otsas üks loss külastajatele avatud - château du Haut-Kœnigsbourg. Jõuame lossi üsna sulgemiseelsel ajal. Piletid saame, lossi saame, aga audigiidi meile enam anta. Miskipärast on audiogiidide laenutus lõpetatud varem kui piletimüük. Tegemist on küll väga vana lossiga, aga midagi suuremat me selle lossi kohta teada ei saagi, sest lossis see ei ole üldse mingeid silte ega tutvustavaid tekste.Põhiline, mis sellestki lossist meelde jäävad on ilusad vaated lähiümbruses olevatele veinipõldusele.

Sõidame tagasi alla mõttega ikka Colmari välja jõuda. Kuna aga õhtusöögi aeg hakkab lähenema ja kõhud lähevad liiga tühjaks, selleks siis otsustame, et täna siiski Colmari sõitmise nimel ei pinguta. Läheme hoopis tagasi Dambach la Ville'i, kus sööme naudime mõnusat õhtusööki koos eriliselt mõnusa kohaliku veiniga.

Ahjaa - tagasi Karlsruhe poole sõites avastame veel ühe huvitava erinevuse Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Kui saksamaal torkavad silma peamiselt maisi- või sparglipõllud, siis Pransusmaal on selliste igavate põllukultuuride asemel hoopis tubakas.

Saksa veinitee

Tänasest oleme siis täiesti sõltumatud ehk et täna hommikul laenutame endale auto. Nädalaks. Seekord saame endale täiesti kobeda Ford Focuse. Saksamaa on ju nii autostunud riik, siin on ka kõige madalama klassi rendiautod grammivõrra kobedamad kui Vahemeremaades.

Esmaseks eesmärgiks on kulgemine mööda Saksa veiniteed. Selleks sõidame kõigepealt mööda kiirdeed natuke "üles" poole, et siis aegalselt ja rahulikult mööda veinikülasid tagasi "alla" kulgeda. Oma ringsõidu nö alguspunktiks märgime GPSi Kirchheim`i kust plaanise õhtusöögi ajaks jõuda Prantusmaa piirini välja.

Esimesed superemotsioonid tabavad meid Herxheimis, kui peatame esimest korda auto, et ümberringi kõrguvaid viinamarjapõlde imetleda. Rohelisi viinamarjavagusid on siinkandis lausa lõputult, rohetavad väljad ulatuvad nii kaugele, kui ainult silm ulatub vaatama.

Muidugi, kuna on alles juuli esimene pool, siis viinamarjakobarad on küll täiesti olemas, ainult et marjad ise on veel rohelised ja toored. Süüa need igatahes veel ei sünni ja selleks, et neist ükskord veini valmistama saaks hakata, kulub veel tubliti aega.

Täna on järjekordne palav päev. Sõidame ühest väikesest külast teise. Ei tea, kas asi on selles, et tegu on kesksuvega, kui viinamarjad alles valmivad või asi lihtsalt palavuses, aga mingit elutegevust ei tundu siinkandis just eriti olevat. Veinimaju on siin siltide järgi küll iga nurga peal ja nende sildid kutsuvad meid küll probieren und verkaufen, kuid miskipärast ei teki tunnet, et need on ka päriselt avatud. Ilmselt on asi siiski selles, et praegu pole veinihooaeg - sügiseti, siis kui marjad on küpsenud ja käsil on uute veinide valmistamise aeg, siis peaks siin sagimist ikka omajagu olema.

Lõpuks jõuame ühte suuremasse linnakesse - Dürkheimerisse. Siin leiame enadele kohe ühe sobiva suure veinivaadi, kus lasta lõunasöögil ja kohalikul veinil hea maitsta. Loomulikult tellime endale lõunaks kohalikku kartulisalatit, mis peaks siinkandis olema täiesti kindel valik. Aimar valib endale salati kõrvale loomulikult bratwursti ja mina, kes ma väga neid wurste väga ei armasta, tellin hoopis šnitsli. Ja kuna menüüs on iga toidu juurde soovitatud ka sobivat veini, siis ongi kogu lõunakomplekti kokkupanemine imelihtne. Toit ületab taaskord igasugused ootused. Ja mis iganes tüüpi kohalik valge vein see ka polnud, maitseb see külmalt imahästi. Mmmm, vot see on juba tõeline puhkus....

Kui kõhud on head ja paremat täis topitud, siis sõidame mööda veiniteed edasi. Kuna mäeküngeste tippudes kõrguvad ka mitmed lossid ja kindlused, siis tekib mõte ühte neist sisse põigata. Loss ise on nagu loss ikka. Kuid mäeotsast avanevad vaated alla orgu viinamarjapõldusele ja veiniküladele on lummavad.




Mäe otsas tundub ka ilm jahedamaks muutuvat. Igatahes on siin õhtuks tõusnud nii tugev tuul, et lossihoovis olevad lillepotid on kõik pikali puhutud. Sõidame ülevalt künka otsast alla, kuid ka siin pole olukord sugugi parem - tuul on hunniku pilvi kokku ajanud ja taevas muutub üha tumedamaks ja tumedaks. Kuid nüüd polegi enam pikka sõitu jäänud. Olemgi jõudnud Saksa-Prantsuse piiri äärde Saksa veinitee värvavateni. Kahjuks kallsab siin juba paduvihma ja kuna kell on juba päris palju, on ka siinsed suveniiripoed, kus vihma ajal aega veeta, suletud.

Kuid me ei jäta jonni. Sõidame siiski üle piiri Wissembourgi õhtust sööma. Üle mitme päeva tunneme ka väljas jahdamat õhku - on äke, kallab paduvihma ja temperatuur on langenud lausa alla 20 kraadi. Vihm meil selle linnaga pikemalt tutvuda ei lase,. Kuid õnneks on Wissembourgis siiski võimalik leida mõnus söögikoht, pusida jupp aega täiesti prantsuskeelse menüü kallal ja lasta kohalike toitudel hea maitsta.