Am Bodensee vol 1

Väljasõit Bodensee äärde on meie Saksamaa reisi kõige planeeritum osa. See on ainuke koht, mille külastamine on olnud algusest peale plaanis ja mida me pole kohapeal hetkeemotsioonide ajal vahele jätnud. Bodesee tripi oleme planeerinud aga lausa kahepäevase ning kuna sakslastel on parasjagu puhkuste kõrghooaeg, siis aja kokkuhoiu mõttes on meil isegi ühes hotellis tuba broneeritud.

Laupäeva hommikul pakimegi kohvri ning suundume kiirteele rallima. Ning paari tunni pärast avastame ennast juba täiesti uuest maailmast - lõpuks ometi "päris" veekogu selle otsatu maismaa vahele. Kuna meie ööbimiskoht on Nonnenhornis ehk teises järve otsas, siis avaneb meil suurepärane võimalus mööda järveäärset teed rahulikult ringi kruisida ja olustikku nautida. Etteruttavalt võib öelda, et kõige võimsama emotsiooni pakub meile tegelikult meie kõige esimene peatuspaik Birnau kiriku juures. Tegu on künka otsas oleva kohaga, kust avaneb miljonivaade järvele ja ümberringi kasvavad viinamarjad. Paar päeva tagasi on siin heina niidetud, nii et terve küla lõhnab värkelt kuivava heina järele. Vaade on lummav ja heinalõhnad peadpööritavad. Istume künkal ja imetleme järvel sõitvaid purjekaid. See on tõeline puhkusemaagia! Tükikese maagiat ostme siit kaasa ka - pudeli valge veini näol.

Meie teele jääb veel mitmeid suuremaid linnu, kuid peatusi me nendes esialgu rohkem ei tee. Nii olemegi juba üsna pea Nonnenhornis, kus ootab meid Adleri külalistemaja. Maja on künka otsas ja meie tuba vaatega järve poole - ideaalne koht väikeseks suviseks minipuhkuseks.







Loomulikult läheme kohe esimese asjana järveranda otsima. Aga siin avaldub meile sakslaste tõeline loomus - selle ilusa veekogu kaldale on rajatud aiaga ümbritsetud basseinid. Ja selleks et siin randa saada, peaksime ostma pääsme sinna kloorihaisuste lompide vahele. Ei, aitäh! Selleks, et klassikalisi rannamõnusid nautida, oleme hetkel täiesti vales kohas. Kuid me ei taha kohe uuesti autosse istuda ja kusagilt mujalt rannamõnusid otsida - homme on ka päev. Niisiis seame end sisse hoopis ühes restoranis, kus Aimar saab omale tellida värsket kohalikku õlut ja mina avastan end kohalikke valgeid rieslinguid degusteerimas. Mõlemad joogid on loomulikult imehead ja neid kulub meil siin klaaside kaupa. Ka söögivalikusse jääb täna korralik saksa köök - Aimarile kohapeal valmistatud weisswurst ja mulle maultaschenid. Weisswurst ilmselt pikemat tutvustust ei vaja. Aga maultaschenid kujutavad endast kolme hiigelsuurt pelmeeni moodi asja. Neile, kes vorstidest ei hooli, on see suurepärane eine. Soovitan soojalt!

Kõhud head ja paremat täis, kõmbime tagasi künkast ülesse hotelli poole. Teepealt haarame kaasa magustoiduks veel värsked aprikoosid. Mmm... Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem nii häid aprikoose saanud! Eesti poelettidel on neid ju müügil, aga miskipärast need pole mind kunagi ostma kutsunud. Siin on aga aprikoosid nii ilusad ja nii maitsvad, et võiksin ennast neist lausa lõhki süüa!Õhtu oleme kavatsenud veeta Lindaus, mis on viimane suurem linn Bodensee ääres, kohas, mille on öeldud, et siin saavad kokku Saksamaa, Austria ja Šveitsi piirid. Täielik turistilõks ühesõnaga. Aga Lindau vanalinn asub tegelikult eraldi saarel ja just sinna me kavatsemigi promeneerima minna. Pargime auto Lindau vanalinna müüride äärde ja läheme linnatänavatele jalutama. Siis valmistab meile tõelise üllatuse ilm - kuumus pole meid siiani ju hetkekski jätnud, aga nüüd hakkab lausa kallama. Õnneks leima kohe ühe poe, kus müüakse muuhulgas ka vihmavarjusid ning soetame omale kohe ühe hiidsuure ja vahvalt ruudulise vihmavarju. Vihma sajab ja meie jalutame mööda vanalinna kuni jõuame sadamasse. Siis hakkab täiega kallama, müristama ja välku lööma. Istume ühte sadamaäärsesse Šveitsi stiilis kohvikusse ja naudime seal head ja paremat, ise oodates, millal see sadu võiks hõredamaks jääda. Aga sadu ei lõppe. Aina kallab ja kallab, nii ei jäägi meil muud üle, kui püksisääred ülesse keerata ja läbi lompide tagasi autoni sumbata. Ei õnnestunud meil selles nooblis linnakeses sugugi ontlikke turiste mängida, kuid õnneks ei rikkunud ilm meie elamusi, vaid ainult vürtsitas neid veidi.


Hoolimata paduvihmast ei keera auto nina kohe oma hotelli poole, vaid sõidame hoopis üle piiri Austriasse. Siin kusagil peaksid olema ka Alpid. Aga meie neid ei näe, sest vihmasadu on nii tihe ja igasugune nähtavus on kadnud. Seega jääb meie Austria visiit üürikeseks ja sõidame tagasi hotelli kuivama. Kuna õhtu on veel noor, siis jäägi üle muud kui vaadata üle ka koduhotelli restorani menüü ja nautida veel kohalike veinimeistrite tööd.