Ahvid elavad selle sama mäenõlva peal, kus eile külastatud losski. Mäenõlvale on ahvidele rajatud oma pargiala ehk nn ahvide mägi (montagne des singes) ja siin elab ca 200 makaaki. Põhimõtteliselt liiguvad ahvid pargis vabalt ringi. Noh, suur-suur osa mäest on muidugi aiaga ümbritsetud, aga külastajate ja ahvide vahel ei ole mingit klaasi ega raudpuure. Mis tähendab ka ühtlasi, et piibul ja prillidel tuleb silm peal hoida, et mõni karvane käsi neid vahepeal pihta ei paneks. Kuid kõikidele külastajatele jagatakse aiaväravas välja spetsiaalselt ahvide toitmiseks mõeldud popcorn ja iga soovija saab seejärel ahve peost toita. Mõned ahvid ongi peamiselt keskendunud külastajate peopesalt söömisele, teised jällegi hüppavad mööda puid ja põõsaid ringi, kolmandad tukuvad, neljandad vahivavad niisama külastajaid. Ühesõnaga, ahvid nagu ahvid ikka. Samas, ühel varasemal reisil kohatud Gibraltari ahvid tundusid siiski kõvasti metsikumad.
Ahvid toidetud, suundume tagasi veiniteele. Naudime lõputuid viinamarjapõlde kuni jõuame Ribeuville'.
Siin teema ka mõned sisseostud - omastame mõned pudelid kohalikku veini ja 6 veinipokaali. Jah, just, ostame endale need omapärased rohelise jalaga veinipokaalid, millega siin igal pool valget veini serveeritakse. Kusagil mujal pole ma sellisid klaase igatahes kohanud. Aga nüüd on meil ka kodus alati võimalik just nendest klaasidest veini mekkida ja Alsace'i tagasi igatseda.
Ahjaa, suveniiridest rääkides. Alsace'i sümboliks peetakse toonekurge (no neid olla siin vähemalt kunagi palju olnud) ning seetõttu müüakse siin kõikides suveniiripoodides mängutoonekurgesid. Igas võimalikus ja võimatus suuruses. Lisaks veel kõiksugu muud kurepiltidega vidinad. Aga mis puutub elusatesse toonekurgedesse, siis neid Alsace's kohata on suhteliselt ebatõenäoline. Oleme juba kolm korda üle piiri Alsace'i sõitnud, aga mitte ühtegi toonekurge pole veel kohanud. Kui meil Eestis neid hordide kaupa ei oleks (no proovige linnast välja sõita, ilma et ei näeks iga natukese aja tagant mõnda kurge kusagil toimetamas), siis arvaks, et tegu on mingi sügavas metsas elava linnuga, keda ainult tõsimeelsed linnuvaatlejad oma silmaga näha võivad.Kuid ka Ribeuville'i me täna kauemaks jääda ei saa, sest meid ootab ju ometigi Colmar. Kuna Prantsusmaa veiniteed pidi on meil siiani õnnestunud ainult ainult teosammul kulgeda, siis nüüd ei jää muud üle, kui kiiremat teed pidi otse Comalri välja kihutada.
Esimene emotsioon Colmari sisenemisel on kummastav - linna sissesõidul võtab meid vastu USA vabadussammas. Et nagu mismõttes? Kohalikud peavad mingit veidrat suurushullustust? (Hiljem saame teada, et vabadussamba koopia peabki just selle linna visiitkaardiks olema - vabadusammas on ju prantslaste kingitus ameeriklastele ja selle kuju autor on just Colmarist pärit).Kuid see pole kõik, millega Colmar meid üllatada suudab. Auto linna serva ära parkinud ja mööda vanalinna ringi seigeldes ei suuda me ära imestada, kui ilusa linnaga on tegu. Kohati tekib tunne, et seda linna ei ole olemas ja meie oleme sattunud hoopis muinasjutumaale. Need majad ja need tänavad... Uskumatu!
Colmari vanalinnas omakorda on üks linnaosa, mis kannab nime Little Venice - Väike Veneetsia. Mina pole Veneetsias käinud, seega võrdlusmoment puudub. Aga tegu on ühe väikese kanaliäärse kvartaliga, kus jalutamine on lausa kohstuslik. Muinasjutumaa jätkub siingi. Kuna kanalisse on võimalik ka ühe küna moodi asjaga (laevaks või paadiks seda sõiduriista igatahes nimetada ei saa) sõitma minna, siis kasutamegi juhust. Saame imetleda suurepäraseid vaateid linnale ja majadele, sõita kesklinnast veidi eemal roheluses puudevilus ja lisaks saame ka Colmari kohta nii mõndagi huvitavat teada.
Tagasi kuivale maale jõudnud, kosutame ennast paari külma õllega. Nii nagu kohalik vein, maiseb ka kohalik õlu jumalikult. Jalutame veel mööda linna ringi, teeme tiiru ümber Colmari katedraali (Ohoo! Siiski, siin vist elavad paar toonekurge - üks istub igatahes katedraali katusel) ning imesatme omaette, miks pea kõik poed on suletud ja miks inimesi nii vähe ringi liigub.Kuna õhtu hakkab juba saabuma, oleme sunnitud selle linnaga selleks korraks hüvati jätma. Jah, just nimelt selleks korraks - selles linnas on midagi nii maagiliselt võluvat, et siia tahaks küll kindalsti tagasi tulla.
Tagasiteel Saksamaa poole tekitab meids suurt hämmeldust tihe liiklusvool on Prantsusmaa poole, võiks öelda, et vastasuunas on liiklus lasusa umbes. Huvitav, miks küll? Meenutame eilset õhtut - eile sõitsime tagasi Saksamaa poole ju enam vähem samu teid pidi ning siis ei olnud küll mingit tungi liikluses märgata.
(Nüüd hiljem, kui see reis on läbi saanud ja on aega olnud guugeldada, oleme saanud teada, et sattusime Colmari päeval, mil prantslased pidasi pühi - 14. juuli on nimelt rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev. Mõni ime siis, kõik poed kinni olid ja prantslastel oli palju aega, et Saksamaa kiirteid ummistada.)
No comments:
Post a Comment