Kourion

Nädal Küprosel möödus kiirelt - juba oligi käes puhkuse lõpp. Kuna lennukid Küproselt tagasi koju stardivad valdavalt öösiti, siis tegelikult ootas meid ees veel terve mõnus päev päikepaiste nautimist. Pühapäeva hommikusööki nautisime seekord ühes rannaääres olevad longe'is ning kohtusime hommikusöögi ajal ka Tarmo kolleegi Lefterise ja tema naisega.

Hommikusöök söödud, panime paika ka viimase päeva sihtkoha - otsustasime sõita tagasi Kouriouni, et seal päeva esimeses pooles rannamõnusid nautida ja õhtupoolikul Kourioni varemetega tutvuda.

Mõeldud tehtud! Kuid rannamõnusid täna klassikalises mõttes nautida ei saanudki - päevitamiseks liiga tuuline. Mis ei seganud aga vapramatel laintemöllus hullata - ja noh kui nüüd päris aus olla, siis vees oligi sellel päeval tegelikult soojem.
Aga liiga kauaks ei olnud mõtet ennast randa unustada - niisiis, Kourioni iidsed varemed.

Kouriouni linnaks eksponeeriti igasuguseid ajaloolisi hooneid või siis vähemalt seda, mis neist hoonetest säilinud oli. Ajaloohuvilistele igatahes uurimist kohe pikemaks ajaks. Kõige põnevam kogu sellest "kivihunnikust" oli kindalsti amfiteater. Nimelt on amfiteatrilava keskel üks punkt, kus seistes kuuleb esineja ka iseennest ning loomuliklut kasutasid kõik võimalust seda iseeneda peal järgi testida.
Aga suurem kui ajaloohuvi, oli siiski nälg. Nii suundusime tagasi randa, kus kohalikes rannarestoranides pakuti muuhulgas ka värsekt kalamezed. Nii et kuigi esimene katse mezed süüa meil ebaõnnetus, siis nüüd õnnetus ka see puudujääk likvideerida. Kalameze sisaldas endas kõikvõimalikke molluskeid, mida merest üldse leida võib: kalmaarid, karbid, kaheksajalad, krabid, krevetid, mitu erinvat kalaliiki... Sinna kõrvale veel külma valget veini ja värsekt salatit. Mis võiks olla parem? Nojah, eks molluskite hulgas on igaühel omad lemmikud. Mulle näiteks maitseid väga karbid, kuigi ülejäänud seltskond krimpsutas nende peale nina (minu õnn, sain nende karbid ka nahka pista), samas kui kaheksajalg jätab mind siiski suhteliselt külmaks. Igaühele oma! Aga sellist mõnuast einet tasub igatahes tellida kui võimalus on - on täiesti kindel, et serveeritakse täiesti värsket kraami ja see on superhea võimalus maitsta ka neid asju, mida muidu kunagi ei sööks.
Õhtusöögi lisaboonuseks saime veel restoraniaknast päikseloojangut nautida ning nii see päev õhtusse saigi. Ei jäänudki enam muud, kui kohvrid kokku pakkida ja väljalendu ootama jääada...

Oli tore reis. Mõnus suvepikendus (Eestis võtsid meid juba vastu nullkraadid). Ja muidugi erilised tänud Katriinule, Tarmole ja Kendrale, kes meile öömaja ja reisiseltskonda pakkusid! Meil oli tore. Kahju ainult, et Küpros nii kaugel ja tüütute lennuaegadega on - muidu tuleks uuesti külla ;)

Türgi, Kyrenia

Kuna Küprose Türgi poole imelised rannad jäid eile täiesti avastamata, siis tuli ju ometigi Türki tagasi minna. Sedakorda küll hoopis teises suunas, otse üle mägede põhja, Kyreniasse.

Piiriületus toimus sedakorda Nicosias. Kuna eilsed viisad ja kindlustused veel kehtisid, siis möödus piiriületus kiiresti. Piiriala oli sedakorda mägedes ning piiriile jõudmine ja mägede vahel ringi keerutamine pakkus ka hulgaliselt ilusaid vaateid nautimiseks. Ja loomulikult - et kõigil oleks selge, et pool saart kuulub ikkagi türklastele, siis demonstreeriti seda eriti vägevalt Türgi sümbolite kujutamisega otse mäenõlvadel.
Meie esimene soov oli ülesse leida kohalikud parimad rannad. Raamatute järgi pidi neid siin igatahes lademes olema. Aga ülesse leida oli neid maru keeruline - raamatutes olevate kaartide ja GPSi piltide kokku sobitamine võttis oma aja. Nii tiirutasime tükk aega edasi tagasi piki rannikut - ühtegi randa silma ei hakanud. Aga sealsed rannad olid hoopis hästi kajude vahele ja muulide pääle ära peidetud - sellist klassikalist liivaranda me igatahes leidnud.
Aga leitud rand oli sellegipoolest igati vahva ja natuke retrohõnguline. Rentisime ühe muuli peal rannatoolid ja võtsime mõnusad asendid sisse. Kuna päris hooaeg oli juba läbi, siis oli ranna teenindushoonetest miskipärast elekter välja lülitatud. See tähendas piiratud menüüd ja kottpimedat peldikut. Aga noh, keda sellised pisiasjad ikka segavad, kui kohapeal on olemas kuum päike, soojad merelained ja õlut hoitakse elekrti puudumise tõttu lihtsalt jääkastides.

Ahjaa, ka rannas peesitavad saksa turistid olid üsna retrohõngulised. Igatahes pole oma ihusilmaga ammu sellised lokke ja elegantst suitsetamist näinud. Igatahes lubasin endale, et kui peaksin kah 80-aastaseks elama, siis teen omale keemilised lokid, hakkan suitsetama ja lasen Euroopa parimates randades ennast päikesel tumepruuniks küpsetada. Eesti meeste keskmist eluiga arvestades on mehed selleks ajaks niikuinii surnud, nii et kallid naised, kes lööb kampa. Nii kõrges vanuses pole mõtet enam ka naha- ega kopsuvähi pärast muret tunda.

Kui päike pärastlõunasse vajuma hakkas, siis pakkisime oma kodinad kokku, et minna kohalike vaatamisvääruste ja kulinaarsete hõrgutistega tutvuma. Jalutasime ringi ajaloolises Kyrenia sadamas, tegime tiiru ümber lossi ning sättisime ennast lõpuks ühte kohalikku kebabiputkasse sööma. Seekord meil vedas - siinsed kohalikud kebabid olid äärmiselt maitsvad. Ning kamba peale oli õnnestus meil alla kugistada ka üks kohalik kook. Pärast pärast korralikku õhtusööki tagasi auto poole jalutades otsisime lisaks veel ühe kohviku, et maitsta ehtsat türgi kohvi. Kuna kohalikud joovad õhtuti pigem teed, siis oli kohvi tellimisega üksjagu tegemist. Aga lõpuks me oma kohvid siiski kätte saime. Ja sinna kõrvale veel hulgaliselt kohalikke pistaatsiapähklitest valmistatud maiustusi. Hmm, kui kohv oli täitsa joodav, siis maiustused olid seevastu päris veider maitseelamus. Igatahes, teinekord jätan pistaatsiapähliklikoogid vahele.
Kyrenia lendas aeg kiiresti - kõike põnevat vaadata ei jõudnudki, enne läks pimedaks, nii et meil ei jäänudki muud üle kui tagasi Koju sõita

Türgi, Famagusta

Tänasel päeval oli meil plaanis sõita Türki. Just-just, Küpros on küll pisike saar, aga pool saarest kuulub ju hoopis türklastele. Plaan oli hommikul kiirelt rendiauto kasutusaega paar päeva pikendada ja siis Türgi poole ajama panna. Kuid esimese takistusena selgus, et apelsiniga me siiski Türki sõita ei saa - see tuleb kiirelt tagastada, kuna jätgmine kasutaja juba ootab seda. Aga mõttest mugavalt 2 autoga ringi rallida me siiski ei loobunud - vahetasime oma Nissani Suzuki Escudo vastu. Ja hoolimata pisikesest ajanihkest võtsime sihikule Küprose idapoolses servas asuvad Famagusta ja Salemi.

Tee piirini möödus kiirelt mööda kiirteed kimades. Kiirteelt maha pööranud, leidsime ennast peagi militaartsoonis ja veidi aja pärast olimegi juba piiripunktis. Et piiri seaduskuulekalt ületada, tuli hankida autole lisakindlustus ning endale Türgi viisa. Ning pärast piiripunktis sehkendamist ja rahakoti kergitamist olimegi Türgis.

Kaugelt vaadatuna tundub Küpros üks tilluke saareriik, aga ligidalt vaadades mahub saarele kaks täiesti erinevat maailma. Üle piiri minnes pole Euroopa Liidust enam haisugi. Türgi, mis Türgi! Türgi keel ja türklaste kombed. Ja otse loomulikult lõppes piiriga ka GPSi täpne arusaamine kohtadest, kus me siis ikkagi parasjagu oleme.

Raamatute abiga tuvasatasime ennast Famagusta nimeliselt linnakeskest. Ja kuigi targad raamatud selle linna osas minegid erilisi elamusi ei lubanud, läksime siiski linnatiirule, et kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Põnevaimaks leiuks sai üks ristiusu kirik, mis on juba ammuseid aegu tagasi mošeeks ümber ehitatud (Lala Mustafa Pasha Mosque). Millegi nii jaburaga saavad loomulikult hakkama ainult türklased. Igatahes on minul raske seda hoonet tõsiselt võtta. Kui paar päeva tagasi külastatud mošee jättis mulle pühaliku ja sügava mulje, siis selles hoonest ei saanud mitte sotti. Kirikutornid olid maha lammutatud, ristiusu sümboolika oli kadunud, maas olid paksud vaibad ja kõik oli justkui mošeele kohane, aga pühaliku tunnet selles majas minu jaoks ei olnud. Ma pole küll ristitud, olen tavaline paganausku eestlane, aga kirik on alati olnud minu jaoks natuke eriline koht. See paik seal, polnud aga ei liha ega kala.

Loomulikult muutis kuumas linnas ringijalutamine meid näljaseks. Seega tuli meil leida endale mõni koht, kus jalgu puhata ja keha kinnitada. Üks selline pealtnäha mõnusa kohaliku atmosfääriga koht oli Alasoodele silma jäänud ja sinnapoole me sammud seadsimegi. Teeninduse algus oli paljutõotav - meile sebiti sobiva suurusega laud, toodi menüüd, võeti tellimused. Kõik said omale sobivad kebabid tellitud ja asusimegi toitu ootama.

Esimesi teravaid elamusi pakkusi meile loomulikult söögikoha WC - ausalt öeldes kohtas selliseid uberikke harva isegi nõukogude ajal. Naiste WC-s õnnestus vaevu ennast isegi minusugusel ennast sisse mahutada ja uks sulgeda, aga meeste WC-l polnud ust üldse olemaski. Nojah, aga ega häda ei anna häbeneda ja oma asjad said kõik aetud.

Vahepeal olid lauda serveeritud joogid. Kui õlu oli täiesti aus Effes, siis joogivee kvaliteet tekitas küll küsimusi. Nimelt serveeriti vesi meile suures pooleteistliitrises plastpudelis, mis oli nii lömmis ja kulunud välimusega, et tekitas lausa küsimuse, kust sellise välimusega pudel üldse leiti ja millisest kraanist sinna see vesi sisse kallati. Igatahes kadus veejoomise isu hoobilt. Varsti toodi lauda ka noad ja kahvlid. Kahvlid olid kah eriti "vahvad" - terve eelmise aasta menüü oli kahvli harude vahel ilusi olemas. Aga selle emotsiooni kirjeldamiseks jääb minu kirjanikuandest küll väheseks, parem vaadake videot ja otsustage ise, kas olekite olnud nõus selle kahvliga lõunat sööma.

Kebabi andis muidugi omajagu oodata. Kahjuks ei olnud ka ootamine tulemust väärt - need linnud ja loomad, millest meile lõunat valmistati, olid ilmselt surnud oma loomuliku surma. Uskumatu, aga tõsi - oma elu kõige jubedamad kebabid sõime just Türgis.
Kuna Türgi oli ühe päeva kohta meile hulgaliselt teravaid alamusi pakkunud, siis jätsime salemi vahele ja pöördusimegi pärast suurepäraseid gurmee-elamusi tagasi Küprose poole peale.

Õhtuks oli meile planeeritud seevastu kohaliku gurmee maitsmine - kalameze. Aga seekord tegi otse meie eest Kendra - kalameze jäi ära ja tuli asendada hoopis üldse-mitte-kohalikus-stiilis-kanaga Nando's Chicken Restoranis.

Aphrodite's Rock

Neljapäeva sai Tarmo töölt vabaks. See võimaldas reisimise ette võtta laiendatud seltskonnaga. Ja et kõik ennast ikka mugavalt tunneksid, siis jätsime katsetamata võimaluse, kuidas mahutada 5 inimest ühte Nissanisse ja ajasime hääled sisse kogune kahele sõiduriistale.

Päeva sihtkohaks sai Aphrodite's Rock ehk Petra to Romiou. Katriinu ja Kendra olid selles paigas muidugi juba korduvalt koos külalistega käinud, aga Tarmo jaoks oli see koht sama uus nagu meilegi.

Teel Aphrodite's Rocki juurde ilmetlesime merevaateid. Kui parimad teed rannikul kaljude vahel ringi kimamiseks on kindlasti Lõuna-Prantsumaal, siis Küprosel seevastu on vaieldamatult kõige sini-sinisemad veed, mida Vahemere kandist leida võib. Vesi on Küprosel lihtsalt nii sinine ja läbipaistev, et võtab lausa sõnatuks.
Hoolimata Katriinu esialgsest kriitikast, läksime Aphrodite's Rocki juures randa turistide vaadet rikkuma ja kajudele turnima. Vesi, muidugi, oli mõnus ja päike kuum, merelained olid loomulikult märjad ja pehmed ning kivid rannas valged ja kõvad.
Kuna oma isikliku toiduga oli rannas varustatud ainult Kendra, siis tekkis üsna pea ka teisel vajadus oma näljatunnet vaigistada. Katriinu juhendamisel sõitsime Kouroini ja istusime maha ühte kohalikku restorani, et kõike head ja paremat maista. Aimar ja Tarmo tellisid omale kohalikku pajarooga, Katriinu valis endale lihavaagna ja mina proovisin siin ära paljukiidetud lambaribi - see oli tõepoolest suussulavalt hea.

Pärast õhtusööki plaanisime minna ka ajaloose Kouriuni endaga tutvuma, aga pileteid meile enam ei müüdud - loojanguaeg hakkas juba liginema ja varemete vahel ringijalutamiseks oleks meile liiga vähe aega jäänud. Õnneks oli kohe uus ja põnev atraktsioon ligidalt võtta - ilmeline päikeloojang rannas. Ja selle kirjeldamiseks pole sõnu vaja, las pildid räägivad enda eest!
Ahjaa, õhtu lõpuks grillisime veel halloumi juustu ja vorstikesi ning testisime erinevaid kohalike šnapse.