Bergamo

On aeg keerata mägedele selg ja sõita tagasi meie ringreisi alguspunkti Bergamosse, kust läheb järgmise päeva varahommikul lennuk. Kalkuleerimine hotellide hindu - paari tunni linade vahel magamise eest tuleks siiski liiga palju raha välja käia. See kulutus tundub mõttetu, kuna hotellist tuleks ennast juba hiljemalt kell 4 varahommikul välja kirjutada. Otsustame, et veedame parem linnas aega ning seejärel tukume paar tundi oma rendiautos. Mõeldud tehtud!

Alustuseks läheme jalutama Bergamo iidsesse vanalinna. Tõeliselt ilus - soovitan läbi astuda, kui läbilennul sinnakanti satute. Külastame mitmeid ilusaid kirikuid ja jalutasime iidsete tänavate vahel. Ühe kiriku ees on meil lausa võimalus jälgida, kuidas laulatuseks ettevalmistusi tehakse ja inimesed kiriku juurde ootama kogunevad. Kui meil tulevad pruut ja peig viimastena käsikäes kohale, siis siin toimub kõik vastupidi. Puut on esimeste seas kohal ja kekutab külalistega ringi, naeratab kõikidele. Varsti jõuab kohale ka peigmees. Aga huvitaval kombel pruut ja peigmees omavahel ei suhtle - pruut flirdib külalistega ja peigmees on silmnähtavalt närvis.

Siis otsustame tagasi all-linna jalutada. Aga oh häda. Ilm muutub ja vihma hakkab kallama. Ei jäägi muud üle, kui mõnda aega ühes bussipeatuses aega parajaks teha ja vaadata, kuidas vihma kallab nagu oavarrest. Õnneks jääb sadu hõredamakas ja meil õnnestub siiki parklasse autosse pääseda.

Parklas selgub, et meil pole enam sentigi sularaha. Aga Bergamo on pangandushooneid täis. Üks suurem ja uhkem kui teine. Aga huvitaval kombel ei taha neist mitte ükski meile raha anda. Proovime läbi 5-6 erineva panga automaati, enne kui üks neist meile halastab. Justnagu oleks reedese õhtu saabumisega ka pangaautomaadid oma töö lõpetanud ja läinud nädalavahetust veetma.

Õhtu hakkab kätte jõudma. Otsustame, et otsime GPSi abil omale mõne suurema kaubanduskeskuse, kus õhtust süüa, niisama aega veeta ja ehk veidi osteldagi. Mõeldud tehtud. Õnneks on kaubanduskeskuste väljaraalimine imelihtne ja nii leiame omale ühe suure meelelahtuskeskuse. Tundub, et nüüd oleme jõudnud paika, kus turiste pole varem nähtud. Söögikohas suudame tekitda tõelise elevuse, kui saadakse aru, et me itaalia keelest sõnagi aru ei saa. Kohalikud teenindajad ei mõista aga sõnagi inglise keelt. Sõna cheese pakub neile igatahes kõvasti nalja.

Ja meie reis hakkabki lõppema. Otsime lennujaama ligidustest ühe suurema parka ja tukume seal mõned tunnid, et siis eriti varajatel hommikutundidel lennuki peale suunduda, mis meid tagasi Eesti poole sõidutab.

Mont Blanc

Siis ongi aeg, et pöörata autonina Chamonix'i ja Mont Blanc'i poole. Kihutame edasi mööda kiirteid. Tee kulgeb mägede vahel - mäed on nii vasakul kui ka paremal, sekka mõned rohelised põlllud koos Milka shokolaadi lehmadega. Tundub, et siinkandis on kõik väga roheline, mitte selline kõrb nagu rannikuääres. Kuid peamine vaatamisväärsus on ikkagi need lõputud mäed. Ja siis lõpuks näme enda ees ka lumiseid tippe kõrgumas - Mont Blanc paistab.

Otsustame, et selle öö veedame Chamonix'is. Seetõttu otsime endale kõigepealt hotelli. Seekord meil veab, leiame üsna kiirelt 60 euro eest toa. Ja siis polegi muud, kui kiire gardegoobi muutus - teksad jalga, kampsun selga ja sall kaela ning suundume tõstukiga talve otsima.

Tõstukisõit on parajal määral ekstreemne. Ümbritsev loodus muutub iga meetriga kiduramaks, kuni lõpuks kaob taimestik hoopiski. Ja siis tulebki meil jakihõlmad koomale tõmmata ning sallid kõvemini ümber kaela mässida, sest üleval on korralikud miinuskraadid. Rahvast on siin palju, siia on sõitnud ka hulgaliselt mägironijaid ja muid matkaselle, igaühel seljas hiiglaslik seljakott koos korraliku megavarustusega. Tõsisemad tegijad suunduad siit otse liustikele matkama. Kuid meiesugused turistid piirduvad kõigest vaateplatvomidel vaadete imetlemisega, sest lumine mäetipp on siitki käega katsutav. Loomulikult teeme ohtralt pilte ja hangime kohalikst restoranist ühe õlle. Õlu maitseb siin taevalikult hästi ja leevendab ka hapnikupuudusest tekkivaid vaevusi.

All orus on samal ajal sooja 23 kraadi - selline igati mõnus eestimaine suveilm. Ja loomulikult tuleb siin igat viimastki hetke nautida ja tähistada päevasid põnevaid elamusi suure potitäie merekarpide söömisega.

Järgmine hommik Chamonix'is suudab meid taaskord igati üllatada. Hotellitoa aknast avanev vaade lumistele mäetippudele on jätkuvalt väga võimas. Ning ka hommikused temperatuurid on vaatepildile vastavad - kui akna avame, et hingata veidike mägist, kuid värsket õhku, siis tuleb meie suust lausa auru. Jah, hommikud on siinkandis juba sügisesed - autotermomeeter ei suuda täna meile kahekohalist temperatuurinumbrit välja võluda ning piirdub tagasihoidliku 8 kraadiga.

Nagu ikka, lähmeme linna hommikusöögijahile. Suureks rõõmuks leime ühe koha, kus pakutakse 9 euro eest inglise hommukusööki. Mmm, tundub tõeliselt mõnus vaheldus nendele lõpututele croissantidele. Aga meie suur rõõm on enneaegne. Sest see, mida meile serveeritakse, ei ole lähemal vaatlusel eriti inglise hommikusöögi moodi. Algus on küll paljulubav, lauda tuuakse kohv ja värsekeltpressitud mahl. Kuid siis pearoog ise - klassikalist omletti asendab mingi juustu ja singitükkidega ollus ning loodetud ubade ja tomatite asemal serveeritakse hoopis salatilehti majoneesiga. Ei tohi ju hetkekski unustada, et viibime Prantsusmaal ja korralikust inglise hommikusöögist võiame edasi unistada.

Chamonix'st ja Prantsusmaalt lahkumiseks kasutame 11 km tunnelit, mis läheb otse mägede hiiu alt läbi (selle lõbu eest kasseeritakse meilt muuhulgas 33 eurot). Ja mõne aja pärast olemegi juba Itaalias ning Mont Blanc'i asemel saame imetleda hoopis Monte Bianco't.

Annecy

Avignonist edasi jagub veel pikkadeks tundideks kiirteid. Esialgu sõidame mööda piki Lyoni jõe orgu sügavale sisemaale ning seejärel pöörame autonina ida poole, et läheneda Alpide kõrgematele tippudele. Sihtmärgiks ja ööbimispaigaks võtame suuna Annecy linnale. Annecy asub kristalselt selge veega mägijärve ääres. Siinkandis on ju kõige puhtamad jõed ja järved üldse, põhimõtteliselt voolabki siin kraanides puhas Evian.

Annecys on esimene üleanne leida öömaja. Kuna jõuame linna veidi hiljem, kui oleme esialgu mõelnud, hakkab siin juba hämarduma. Uurime erinevaid hotelle kesklinnas, need on kõik täiesti täis. Loomulikult on selles linnas probleeme ka parkimisega. Tiirutame ringi. Linnaplaan on ülimalt segane isegi GPSi jaoks, mis juhatab meid soovitud sihtkohtadesse imelikke kangialuseid pidi. Kesklinnast ei õnnestu meil midagi leida. Seejärel suundume autoga äärelinna, liigume GPSi suuniste järgi hotellist hotelli, kuid ka väljaspool linna pole meil edu. Lootusetu! Tagasi kesklinnas katsetame prooviks ka kõrgema hinnaklassi hotellidega. Kuid needki on täis. Harjutame ennast juba mõttega, et tänane öö tuleb meil mööda saata autos tukkudes. Kuid õnneks on ühes hotellis väga abivalmis teenindaja, kes oskab meile soovitada ühte suuremat, kusagil linna ääres asuvat hotelli. Kaotada pole meil midagi ning sõidamegi juhatatud suunda. Jõuamegi hotellini, mis meenutab meile miskipärast Dzingli hotelli Männikul. Hotelli all olevas restoranis käib kõvem pidu ja teenindav personalgi näib olevat kergelt švipsis. Kuid vaba tuba on meie jaoks siin täiesti olemas - täiesti korralik elamine, täiesti mõistliku hinna eest.

Kuna kell on juba väga palju ja kõhud on ammu tühjad, siis hakkame lahendama järgmist probleemi - süüa tahaks. Kuid hotellis olev restoran on just oma uksed sugenud ja diskosaaliski pannakse meie üllatuseks tuled põlema. Pidu on läbi ja süüa siin igatahes enam ei saa. Taas autole hääled sisse ja tagasi kesklinna - seal oli ju lahedaid söögikohti näha igal nurgal. Kuid peame jälle pettuma, sest keskööks on kõik kohad suletud. See tundub ülimalt veider, sest samas on tänavad täis teismeliste seltskondi, kes siin täiel rinnal elu naudivad. Huvitav küll, mis selles väikeses linnas nii põnevat toimub? Ühtegi menukat peopaika meile selles linnas silma ei hakka, kuid õnneks leiame ühe avatud kebabiputka. Varustame ennast 2 kebabiga ning sõidame tagasi hotelli. Kohvrist pakime lahti ühe lõunarannikult soetatud pudeli roosat veini. Vein on päevasest kuumast alles soe, kuid maitseb meie lihtsa söögi kõrvale siiski jumalikult.

Järgmisel hommikul suundume taaskord Annecy kesklinna. Kui öises pimeduses ei tahtnud see linnake meile oma sõbralikumat poolt näidata, siis päeval avanevad vaated on imelised. Meie suureks ülatuseks on tegemist tõelise piltpostkaardi linnakesega. Linn ise asub muinasjutulise mägijärve kaldal ning linna sees voolab vesi mööda kanaleid. Päike tõuseb ning tasapisi muutub siin ka üha soojemaks – hommikud on siin palju kargemad kui rannikul, sooja on hommikul kõigest 14 kraadi.

Seejärel naudime ühes tänavakohvikus hommikukohvi ja croissanti ning jalutame järve äärde tõlist idülli nautima. Inimsed sõidavad ratasetega ja jalutavad koeri. Jääb mulje, et selles linnas on kõik inimsed õnnelikud. See on täpselt selline linn, kus ka elu koerana oleks igati nautimist väärt. Enne linnast lahkumist suundume veel korraks tagsi kesklinna, et uurida suveniiripoode ja muidu toredaid väikesi ärisid. Miskipärast tekib tunne, et sellest linnast tahaks kõike kohe ja suurtes kogustes kaasa osta. Õnneks takstab meid teadmine, et Rayan Airiga lennates ei ole ülekilod meile eriti tasukohased.

Lahkumine lõunarannikult. Avignon.

Eile õhtul otsustasime ära ka edasise tegevuskava. Kaalumisel olid variandid, kas sõita tagasi tuldud teed pidi ehk piki rannikut või põrutada mõned sajad kilomeetrid sisemaale ja liikuda tagasi Milano poole hoopis üle Alpide. Esimene variant tähendanuks meile puhkepäevi päikserannikul, teine variant aga kiirteid ja seiklusi. Loomulikult oli soov rannamõnusid nautida väga suur, kuid seekord võitis seiklushimu.

Niisiis, lahkumegi lõunarannikult. Üle tüki aja on meil asja ka kiirteele. Uurime Rough Guidist teele jäävate erinevate linnade kohta ning kõige põnevama mulje neist jätab Avignon. Keerame kiirteelt maha ning sõidame linna, kuhu paavst Clement V viis 14. sajandil poliitilistel põhjustel oma residentsi. Paavsti palee ning katedraalide uksed on loomulikult turistidele avatud ning kasutame juhtust, et selles ajalugu täis tuubitud linnas veidike ringi vaadata. Vaatamist jaguks siin pikemaks ajaks, Avignoni vanalinn jätab meile väga võimsa mulje. Kuid meie peatus on seekorad suhteliselt põgus. Kuna aeg on piiratud ja seekord on sihteesmärk veel kaugel, siis ei jäägi üle muud, kui siit kiirustades lahkuda.

St. Maxime ja Le Lavandeu

Õhtuks jõuame tagasi rannikule ja leiame endale peatuspaiga St. Maximi nimelises linnakeses (49 eurot). Loomulikult suundume kohe kesklinna jalutama ja õhtusöögile. Lahedaid ja veel lahedamaid restorane on selles linnakeses palju, üks hubasem teine. Muidugi kehtib ka siin reegel, mida mõnusam koht, seda kallimad hinnad. Meil õnnestub ühes kõrvaltänavas leida eriti prantsusliku miljööga koht, kus kõht head paremat täis süüa ja veini ning õlut nautida. Seekord otsustan riskida ja tellin endale lõpuks ometi ka piirkonna kõige tuntuma roa - Niçoise salati. Salat on imehea, hoolimata selle salati kohustuslikest lisanditest, anšoovistest.

Järgmisel hommikul otsustame korraliku rannapäeva kasuks ning sätime end selles samas linnakeses rannaliivale. Uurime ka rannatoolide hindu, kuid meie üllatuseks on need sama kallid, kui Cannes'is. Loobume toolidest. Sest päikest ja merelaineid nautida saab ka kokkuhoidlikumal moel. Päike on kuum ja vesi on mõnus. Hulbime lainetes ja päevitame end eest ja tagant poolt. Nii mööduvad rannas tunnid kiirelt.
Lõpuks oleme päikesest uimased ning liigume edasi, et vaadata üle ka kuulus St. Tropez. Kuid pääs sellesse linna tähendab ka ummikus teid. Pealegi siinkandis haiseb midagi?! Kuna rannas vedelemine on meid laisaks muutnud, siis proovime leida teise tee ja valime uue sihtkohta. Kuid hais ei kao. Huvitav kust see tuleb, kas meil on mõni kaasaostetud veinipudel katki läinud? Kuid õnneks ei tule hais siiski meie pagasiruumist – paar autot meist eespool on hoopis veoauto, mille tagumisest nurgast voolab välja punane nire. See on puhas punane vein, mis selle auto kastist välja voolab ja mis kogu ümbruskonna veiniaurudega täidab…

Nii suundume me hoopiski Le lavandou'sse. Le lavandou's tegeleme tõsiselt ka hotellitoa otsimisega. Paljud väikesed ja armsad hubased kesklinnakohad on kahjuks juba täiesti täis, kuid õnneks saame toa ühes suuremas "künka" otsas olevas hotellis (Hotel California, 65 eurot).

Edasine edasisine õhtu möödub klassikalise mustri järgi - suundume linna jalutama ja sööma. Ühes eriti hubases tänavasopis leiame ülimalt romantilise restorani, kus sööme ülimalt romantilist õhtusööki. Minu tänases menüüs on karbid Provence moodi, mis viivad lausa keele alla. Parimad, mida ma kunagi saanud olen. Mmm!!! Rannakarpide kõrvale kulub muidugi ka ohtralt veini ning õhtu lõpetuseks proovime ka kohalike magustoite. Arve kujuneb kolossaalseks, kuid on siiski igat senti väärt.

Grand canyon du Verdon

Ka Agay's me hotelli hommikusööki ei söö. Ja kuna kell on veel vähe, siis tõstetakse ümberkaudsetes restoranides toole alles välja. Seetõttu otsustame, et ostame hommikusöögiks hoopis midagi kohalikust poest. See on õige valik, sest poest ostetud sai, sink, salaami, apelsinimahl ning banaanid maitsevad vahelduseks väga hästi.

Siis keerame autonina mägede poole ning läheme otsima Euroopa suurimat kanjonit - Grand canyon du Verdon. Meie hea reisikaaslane Rough Guide soovitab kanjonisse sõita läbi Draguinjani ja Comps-sur-Artuby - sealt poolt lähenedes pidavat vaated olema eriti dramaatilised. Draguinjani jõuame kiirelt, kuid sealt edasi satume ootamatult kitsastele mägiteedele. Teelõigul Draguinjani ja Comps-sur-Aruby vahel teostatakse teetöid, mistõttu on see lõik on läbimatu. Niisiis ei jäägi muud üle, kui ignoreerida kõiki GPSi korraldusi ning kihutada tundmatusse. Kihutamisest on asi muidugi väga kaugel, sest teed on väga kitsad ja käänulised ning üle 50 km tunnikiirusega sõitmine on juba ilmselge liig. Meie ees teevad ümbersõitu ka suured rekkad. Liiklusolud on keerulised, sest kurvide läbimine iga vähegi suurema sõidukiga nõuab tähelepanu ja head manööverdamis-oskust. Lõpuks taltub ka GPS ning ei sunnigi meid enam ümber pöörama. Oleme jõudnud Comps-sur-Artubisse, mis osutub väikeseks kuid armsaks mägilinnaks. Siin teeme esimese ametliku puhkepeatuse ja joome lõpuks ka hommikuse kohvi. Õhk tundub siinkandis jahedam kui all rannikul, kuid päikeselaigus kohvitassi taga mõnuleda on uskumatult mõnus (siinkohal tervitused Ivarile!).

Edasi kulgeb tee veel veidike ülesse poole, muuhulgas möödume ka mingist militaaralast, kus on ülesse rivistatud hulgaliselt tanke. Kummaline koht! Kuid mäed ja vaated on imelised. Teeme peatuse ja üritame teha ühe ühispildi. Nagu ikka, kehtib ka siin pildistamise põhireegel: kui inimtühjas kohas statiiv lahti pakkida, siis ilmub raudselt kohale bussitäis turiste, kes ka kõik usinalt kaadrisse ronida tahavad. Klassika! Õnneks saame siiski oma pildi ilma segavate turistideta tehtud ja meie sõit võib jätkuda.

Kuid tundub, et oleme kohal. Turistide kontsentratsioon aina kasvab. Järgmises parklas teeme järjekordse peatuse. Peamiselt paistavad ümberringi mäed. Samas sahistavad paljud inimesed põõsastes. Ega midagi, ronime ka põõsastesse. Põõsate taga on kaljuserv! Aimar kõõlubki juba vaimustunult serva pääl, mida keeldun edasi liikumast. Sügaval orus voolab hele-helesinine jõgi. Ilus! Õnneks tulevad edasi ka sellised peatuspaigad ja vaateplatvormid, kust ka nõrganärvilisest vaadet ohutumalt nautida saavad. Ja siis julgen ka mina rohkem üle serva alla poole piiluda.

Vaated on kogu edasise tee ulatuses ülimalt võimsad! Tee ise kulgeb mööda kanjoniserva - ühel pool kalju, teisel pool kuristik. Meie väiksele autole on see kõik muidugi paras katsumus. Ja mõned hullud on siia bussiga roninud! Aga see tee ei ole ju bussisõiduks mõeldud! Liiga kitsas ja käänuline! Kui kurvis keegi vastu tuleb, siis tekib probleem üksteisest möödumisel. Buss ei mahu siia sõitma! Mõtleme, mis võiks saada, kui ka vastassuunast peaks mõni bussiga hull tulema?. Kaks bussi siin üksteisest mööda ei mahu. Õnneks seekord teist bussi vastu ei tule ja me pääseme eluga.

Ahjaa, lisaks bussiekstremistidele on siin ka väga palju jalgrattaekstremiste. No muidugi, jalgrattasport on siinkandis väga populaarne spordiala ja siin need Tour de Franc’i vennad ilmselt harjutavadki. Tüübid kimavad oma profiratasega ringi selliste nägudega nagu sõidaksid nad kõige madalat ja siledamalt maastikku mööda. Uuh, mul on autoski põlved nõrgad ja hoian istmest kümne küünega kinni.

Varsti hakkab mägede vahel paistma sinine sillerdav mägijärv - Lac de Sainte-Croix. See ongi meie järgmine sihtkoht, sest vesi näeb välja nii kutsuvalt sinine. Kuid enne järveni jõudmist, teeme vahepeatuse Aquinnes's. Sööme mõnusat lõunat ja shoppame väikestes kohalikes suveniiripoodides. Siis täiskäigul edasi, selle ilusa sinise järve äärde.

Kaugelt paistab, nagu oleks selle järve ääres maailma kõige valgema liivaga rannad. See pilt on tegelikult petlik - kust see valge liiv siia kaljude vahel saakski! Loomulikult on kogu rannaäär hoopis kivine. Aga tühja sest, ega me siia liiva pärast ei tulnud, tahame ju hoopis ujuda. Veeski on väga soe ja mõnus nagu ühele mägijärvele kohane. Ja päike on õhu väga kuumaks kütnud ning kõrvetab täiega. Siiski, jätame selle paradiisiga hüvasti ning sõidame tagasi rannikule.

Agay

Cannes'i ööbima jääda me ei kavatase. Sõidame edasi. Ikka mööda imeilusat rannikut. mis pakub meile imetlemiseks kilomeetrite kaupa idüllisi vaateid ja käänulisi mägiteid. Kuni otsustame, et võiks lisaks vaadete imetlemisele ka hotellitoa otsimisega tegeleda. Leiamegi rannikult ühe mõnusa külalistemaja. Seal antakse meile valida erinevate tubade vahel – terrassiga või ilma. Terrassi peale me seekord kulutada ei soovi, piisab ka tavalisest aknaga toast, kust saab nautida vaadet sadamale ja rannale. Olemegi leidnud endale ööbimispaiga (Hotel France SOLEIL, hind 89 eurot).

Aimaril valutab täna õhtul pea. Peavalutabletid oleme suutnud seekord maha unustada. Mis muud, kui üritame leida lähikonnast mõne apteegi. Aga apteegid on kõik kinni. Täna on ikka veel pühapäev! Ei jäägi üle muud, kui ravida peavalu külma õlle ja korraliku praega. Peale tulutut apteegituuri keskendume söögikoha otsimisele. Täna saab selleks ilusa elu nimeline restoran. Vein ja õlu maitsevad hästi. Katsetan toiduga ja tellin endale midagi, mida ma ei suuda ka parima tahtmise juures kuidagi ära tõlkida. Vedamise küsimus, kas saan midagi maitsvat või astun totaalselt ämbrisse. Seekord õnneks veab!

Cannes

Nice’ist lahkume kohe peale hommikusööki. Mõttes on leida mõnus ja rahulik rannasopp, kus saaks päevitada ja veemõnusid nautida. Esimene sihtkohaks saab Antibes. Idee on ju hea, kuid teostada meil seda ei õnnestu - piki rannikut edasi sõites ei suuda me leida ühtegi vaba parkimiskohta. Kõik võimalikud ja võimatud kohad on juba täis pargitud. Sõidame edasi Cannes'i välja. Loobume ka mõttest otsida mõni vaiksem nurgake. Cannes’is La Croisette promenaadil on ju kõige luksuslikumad rannad. Ja tõepoolest - rannatoolid kahele koos päevavarjuga maksavad siin 30 eurot päev. Kallis! Aga siiski - kuna meil on kindel plaan päev rannas veeta ja tahaks ka siinsed esindusrannad ära proovida, siis otsustame jääda. Lisaks rannatoolidele on siin võimalik restoranist otse rannaliivale jooke ja toitu tellida. Alates veest ja lõpetades kallite veinidega, mida serveeritakse loomulikult koos pokaalide ja jäänõuga. Shampanjat me siiski ei soovi – piirdume seekord külmade õlledega. Mmmm... mõnus! Ka vesi on mõnus. Mitte liiga palav ega liiga külm, piisavalt jahutav. Ja päike võtab korralikult!

Uurime läbi päikeseprillide ka ülejäänud päevitajaid. Valavalt on tegemist pensioniealise kontingendiga. Sekka mõned üksikud noored pered väiksemate lastega. Ja mõned suured kiilakad meesterahvad, kes nunnutavad pisikesi koeri. Meie lähedal on seltskond, kus kutsuke peesitab lausa peremehe kaisus. Ja vahepeal serveeritakse koreale eraldi spetsiaalses kausikeses vett. Luksuslik koeraelu! Koerad on siin vägagi moes. Väiksemad ja suuremad. Valdavalt küll peenetõulised. Hästikasvatatud. Hulkuvaid koeri ei kohta me mitte ühtegi. Ja kasse siin ka praktiliselt pole.

Aga päike kütab. Ja liiv helgib kuldselt nagu luksusrannale kohane. Hilisel pärastlõunal pakime oma asjad ja jalutame mööda linnatänavaid auto poole. Kuna on pühapäev, siis on kõik poed kinni. Aga sellest pole midagi, sest nendes poodidesse poleks meil niikuinii paslik sisse astuda. Siit linnast leiab ju ainult kõige kallimad luksusbrände.

Nice

Esialgne plaan on ööbida mõnes väikelinnas Nice'i ja Monaco vahel, kuid laupäeva õhtuks ei õnnestu üheski neist leida vaba tuba. Mitmed kohad on ka Nice'is juba pilgeni täis, kuid õnneks leiame siiski otse kesklinnas ühe võimaluse, kus ööbida. Parkimine on siin sama suur probleem, kui igal pool mujal ning auto peab endale leidma koha mõnes parkimismajas.

Ise suundume tutvuma kohalike restoraniga ning sätime ennast sealsamas mugavalt ühel tänavanurgal sisse. Värske salat ja roosa vein maitsevad taaskord head. Hiljem mööda rannapromenaadi jalutades avastame, et siin on väga levinud ka romantiliste rannapiknike pidamine - oma veini ja oliividega saaks ka rannas ülimõnusa õhtupooliku veeta. Aga kõht on juba täis, seega naudime niisama lainemüha ja viskame kividega lutsu. Parimaid lutsukive on ümberringi kilode kaupa, sest Nice'i rand on täiesti kivine.

Kuna hotelli hommikusöögist seekord loobusime, siis oleme juba hommikul vara taas linnatänavatel, et leida mõni hubane nurgake, et süüa üks korralik hommikusöök. Ühe rannapromenaadil oleva hotelli menüüst leiame isegi English breakfasti. Selle hind on küll kallim, kui "tavalise kohaliku" oma, kuid mõte munast ja peekonist mõjub meile väga ahvatlevalt.

Peale hommikusööki jätame aga Nice´iga hüvasti. Kivise ranna asemel otsustame hoopis peenematesse paikadesse mõnulema sõita.

Monaco

Monaco Vürstiriik mahub ära ligikaudu kahele ruutkilomeetrile. Tasub olla ettevaatlik, et sellest riigist kogemata mööda ei kihutaks. Õnneks paistab Monaco linnriigike rannikul Itaalia poolt tulles juba kaugelt kätte, nii et eksida pole võimalik.

Autole leiame kiirelt parkla Monaco kesklinnas. Kuigi, ainult kesklinn siin ju ongi! Esmalt suundume Monaco kuningliku palee poole. Palee ees oleval keskväljakul on ka lõpuks tunda, et oleme jõudnud turismimekasse - plats on rahvast pilgeni täis. Tiirutame lähikonna kitsastel tänavatel ning kiikame sisse kohalikesse suveniiripoekestesse. Otsustame, et ka palee-muuseumit tahaks seestpoolt imetleda ning lunastame piletid (8 eurot). Palee on väga luksuslik, kuninglikku ajalugu pilgeni täis topitud ja jätab väga-väga võimsa mulje. Eluruumid, troonisaalid, kabinetid, buduaarid… Nagu muinasjuttudes!

Nii, mis edasi? Imetleme vaateid ja uurime kaarti. Siinsamas lähedal on Jardin Exotic Monaco, maakeeli öeldes Monaco kaktusteaed. Kõlab huvitavalt. Seame oma sammud sinnapoole. Mäest alla. Ja siis ülesse... Ülesse... Ülesse... Mööda treppe... Hunnik lõputuid astmeid. Ei, me ei saa olla eksinud, sest sildid juhatavaid meid veel ja veel ülesse poole. Nojah, see linn asub ju mäe külje peal, kuid kaardilt vahemaid mõõtes ei osanud me sellise kõrguste vahega küll arvestada.

Aed ise on väga põnev. Kõiksugu erinevad kaktuseid, mis on valdavalt pärit Mehhikost, on siia kokku istutatud. Mõned neid kaktustest on ka tuttavate toataimede nägu, kuid kordades suuremad, kui oleme harjunud nägema. Aed ise kulgeb mööda mäekülge ussikujuliselt looklevat teed pidi allapoole. Kuni saabki otsa. Ei, mitte mägitee ei lõpe, vaid meid suunatakse sujuvalt mingisse mägikoopasse/grotti. Kõnnime mööda koopasiseseid käike järjest allapoole ja allapoole. Huvitav, kuhu need käigud küll välja viivad? Õnneks või kahjuks me pole seal ju üksi. Oleme sattunud mingisse gruppi, koos giidiga loomulikult. Koos prantsuskeelse giidiga loomulikult (üksi grotti ei lastagi). Põnev-põnev! Kõigepealt kõmpida kusagile sügavale mäe sisse, kus on niiske ja jahe (+18,5 kraadi) ning seejärel kuulata prantsuskeelset loengut groti ajaloost ja kohalikest kivimitest. Loodame vaikselt omaette, et äkki lastakse meid mõnest alumisest koopasuust välja ja me ei peagi enam ülesse tagasi ronima. See on muidugi rumal lootus. Loomulikult ronime mööda treppe ülesse tagagi, täpselt sinna, kust me oma ringkäiku alustasimegi. Suurepärane väljavaade, sest jalad on väsinud ja autoni kõndimine tundub juba liig, mis liig. Õnneks aitab kohalik ühistransport meid hädast välja, ning tagasi alla sõidame juba mugavalt bussiga.

Bussist õnnestub meil väljuda just õiges kohas, Monte Carlo kasiino lähistel. Siin on juba tunda Monaco tõelist hõngu. Rikkus lausa voolab tänavatel. Millised autod! Ja millised inimesed! Ja kuidas nad siin riides käivad! Sadamas seisvad loomulikult majasuurused jahid. Uuh! Peadpööritav rikkus! Tundub, et on tagumine aeg sellest riigist lahkuda.

Itaaliast Prantsusmaale. Menton.

Andorast sõidame hommikul edasi San Remosse. Temperatuur on üle +30 kraadi, kaldudes kohati + 40 kraadi kanti. San Remos teeme jalutuskäigu ning sööme lõunat. Maiustame ka kohaliku jäätisega. Õigemini mina söön jäätist ning Aimar õgib mingit kreemi, mille ta endale jäätise pähe ostis. Haa-haaa! Erinevalt kreemist on jäätis väga maitsev, aga sulab nii kiiresti, et pool tilgub lihtsalt tänavale. Ei suuda seda kuidagi piisavalt kiiresti ära limpsida.

Kuid aitab meile seekord Itaaliast. Sõidame edasi Prantsusmaale ning jõuame linnakesse nimega Menton. See on Prantsusmaa kõige itaaliapärasem linnake, tuntud ka Sidrunilinna nime all, sest igal aastal peetakse Mentonis sidrunifestivali. Sel ajal, kui meie linna jõuame, seal loomulikult festivali ei toimu ning sidrunipuid ka väga kasvamas ei näe. Kuid sidruniteemast annab märku linnas asuv spetsiaalne pood, kus müüakse erinevaid kohalikke sidrunist valmisatud tooteid - sidrunilikööri ehk limoncellot, sidrunimoosi, sidruniveini... Väga põnevad tooted kõik!

Leiame ka hotellitoa. Otsustame, et katsetame omal nahal ära ka sellise variandi, kus WC ja dušš on koridoris (60 eurot koos hommikusöögiga). Kuna tuba asub põhimõtteliselt keskväljaku ääres ning vajame tuba vaid mõnedel öötundidel magamiseks, siis pole vigagi. Vana hea ühikaelu tuleb meelde!

Kuid keskväljaku ääres ööbimine tähendab ka hommikul vara ärkamist erinevate linnaelu häälte peale. Prügiautod, kaubaautod, rollerid... Siis hakatakse meie all olevas restoranis laudu sättima. Mis sisuliselt tähendab seda, et kõik restoranis olevad kahvlid ja noad kolistatakse ükshaaval läbi. Lisaks kostub linnast vee vulinat. Huvitav, mida nad siin kastavad? Muru siin ju pole?

Aga aitab magamisest! Läheme alla oma esimest kohalikku Prantsuse stiilis hommikusööki ehk petit dejouner’i sööma. Algus on paljutõotav - kohv ja apelsinimahl maitsevad hästi. Kohvi kõrvale serveeritakse croissant´i ning saia, mida saab süüa moosiga. Aga kus on sink ja muna? Ei, õige prantslane juba hommikuti liha ei söö!

Hiljem mööda tänavat auto poole liikudes selgub ka vuliseva vee saladus. Siin nimelt pestakse hommikuti tänavaid, mitte ei pühita prügi niisama luuga kokku.

Itaalia. Andora.

Kui Bergamos lennukist maha astume on sooja vaid "napid" +23 kraadi ning taevas on pilvine. Saame kätte oma on väikese rendiauto, milleks osutub seekord Ford Fiesta. Kiirelt keerame auto ninaotsa Vahemere ranniku poole ja olemegi teel. Auto termomeeter püsib graafikus ning varsti näitab soojust juba +32 kraadi. Taevas on siiski valdavalt pilvine, kuigi kohati piilub juba ka päiksest. Ja mida edasi mere poole, seda selgemaks läheb ka taevas. Kohalike kiirustega harjumine vajab veel aega. Kiirteel lubatud 130 km/h on liig mis liig nii pisikese auto jaoks. Tundub, et kohe tõuseme lendu ning kõik kohalikud sõidavad meist uljalt mööda.

Esimeseks sihtkohaks on meil küll plaanitud Genova, kuid otsustame hoopis, et sõidame veel veidi mööda rannikut Prantsusmaa poole ning valime ööbimiseks mõne väiksema koha. Jõuame Andorasse. Ei mitte Andorrasse, vaid Andora nimelisse pisikesse linnakesse Italian Rivieras. Kuna hommikul oli äratus väga varajane, siis kuluks meile korralik öömaja hädasti marjaks ära. Vaatame erinevaid hotelle tee ääres, üritame mõnest hinda uurida, kuid ka parkimiskoha leidmine on keeruline ülesanne. Lõpuks pöörame sisse ühte väikesse mägitänavasse, kust silt näitab ka hotelli. Hmm, et saada ülesse on vaja läbida ülikitsal tänaval paar 180-kraadist kurvi. Ega igasuguse sõidukiga siit ülesse ei saakski, liiklusmärk keelab sellel tänaval liiklemise üle 2,6 meetristele sõidukitele. Ja isegi meie pisikese sõidukiga on kurvide läbimine keeruline ülesanne.

Hotelli La Pineta perenaine inglise keelt ei räägi. Kuid vabu tube hinnaga 90 eurot öö, on saadaval. Kuna tuba on imetabase vaatega merele ja sadamale ning meil pole vähimatki soovi seda tänavat pidi alla ukerdama hakata, siis otsustame jääda.

Siiski, päriselt me veel paigale ei jää. Tirime kohvrist plätud välja ning suundume tagasi all-linna väikesele jalutuskäigule ja sööma. Katsume varbaga vett ning leiame otse rannast hubase restorani. Loomulikult tuleb süüa pitsat ja pastat. Mmm... Imemaitsev! Kuigi tellime väga lihtsat sööki - pasta, mis on serveeritud värskete tomatite ja basiilikuga ning ohtra paremesani juustuga - millest ei oskagi mingit erilist maitseelamust oodata, on toit imemaitsev ja lausa sulab suus. Ka kohalik vein on hää. Maailma parim puhkus on taas alanud!

NB! Meie hotellitoa rõdult avaneb ka õhtupimeduses imeline vaade. On megapalav ja niiske. Klõpsimepilte Itaalia ööst. Kuulame lainemüha. Õnneks või kahjuks on lained väiksemad kui Puerto Ricos ning magamist need ei sega.

Viimsi-Riia

Temperatuur +15 kraadi.

Varajane äratus ning viimaste asjade toppimine kohvrisse. Siis kohvrid autosse ja auto ninaots Riia poole. Tallinn magab totaalses pimeduses, sest öösiti meil ju tänavalgustus ei põle. Õnneks hakkab juba vaikselt valgemaks minema.

Raadiost kuuleme päevahoroskoopi, mis lubab, et veevalaja läheb täna üle piiri. No see horoskoop läheb ka kohe täide, sest peagi oleme ületanud esimese piiri ning olme jõudnud Lätimaale. Järgnevaid piire me enam autoga ületada ei kavatse. Auto parklasse ja kohvrid näppu. Meie lennuk Milaanosse väljub juba mõne tunni pärast.

USA seiklus

Lugusid sellest, kuidas Riin ja Aimar koos Katriinu ja Tarmoga Ameerikat avastamas käsid, saab lugeda siit.