Saksa veinitee

Tänasest oleme siis täiesti sõltumatud ehk et täna hommikul laenutame endale auto. Nädalaks. Seekord saame endale täiesti kobeda Ford Focuse. Saksamaa on ju nii autostunud riik, siin on ka kõige madalama klassi rendiautod grammivõrra kobedamad kui Vahemeremaades.

Esmaseks eesmärgiks on kulgemine mööda Saksa veiniteed. Selleks sõidame kõigepealt mööda kiirdeed natuke "üles" poole, et siis aegalselt ja rahulikult mööda veinikülasid tagasi "alla" kulgeda. Oma ringsõidu nö alguspunktiks märgime GPSi Kirchheim`i kust plaanise õhtusöögi ajaks jõuda Prantusmaa piirini välja.

Esimesed superemotsioonid tabavad meid Herxheimis, kui peatame esimest korda auto, et ümberringi kõrguvaid viinamarjapõlde imetleda. Rohelisi viinamarjavagusid on siinkandis lausa lõputult, rohetavad väljad ulatuvad nii kaugele, kui ainult silm ulatub vaatama.

Muidugi, kuna on alles juuli esimene pool, siis viinamarjakobarad on küll täiesti olemas, ainult et marjad ise on veel rohelised ja toored. Süüa need igatahes veel ei sünni ja selleks, et neist ükskord veini valmistama saaks hakata, kulub veel tubliti aega.

Täna on järjekordne palav päev. Sõidame ühest väikesest külast teise. Ei tea, kas asi on selles, et tegu on kesksuvega, kui viinamarjad alles valmivad või asi lihtsalt palavuses, aga mingit elutegevust ei tundu siinkandis just eriti olevat. Veinimaju on siin siltide järgi küll iga nurga peal ja nende sildid kutsuvad meid küll probieren und verkaufen, kuid miskipärast ei teki tunnet, et need on ka päriselt avatud. Ilmselt on asi siiski selles, et praegu pole veinihooaeg - sügiseti, siis kui marjad on küpsenud ja käsil on uute veinide valmistamise aeg, siis peaks siin sagimist ikka omajagu olema.

Lõpuks jõuame ühte suuremasse linnakesse - Dürkheimerisse. Siin leiame enadele kohe ühe sobiva suure veinivaadi, kus lasta lõunasöögil ja kohalikul veinil hea maitsta. Loomulikult tellime endale lõunaks kohalikku kartulisalatit, mis peaks siinkandis olema täiesti kindel valik. Aimar valib endale salati kõrvale loomulikult bratwursti ja mina, kes ma väga neid wurste väga ei armasta, tellin hoopis šnitsli. Ja kuna menüüs on iga toidu juurde soovitatud ka sobivat veini, siis ongi kogu lõunakomplekti kokkupanemine imelihtne. Toit ületab taaskord igasugused ootused. Ja mis iganes tüüpi kohalik valge vein see ka polnud, maitseb see külmalt imahästi. Mmmm, vot see on juba tõeline puhkus....

Kui kõhud on head ja paremat täis topitud, siis sõidame mööda veiniteed edasi. Kuna mäeküngeste tippudes kõrguvad ka mitmed lossid ja kindlused, siis tekib mõte ühte neist sisse põigata. Loss ise on nagu loss ikka. Kuid mäeotsast avanevad vaated alla orgu viinamarjapõldusele ja veiniküladele on lummavad.




Mäe otsas tundub ka ilm jahedamaks muutuvat. Igatahes on siin õhtuks tõusnud nii tugev tuul, et lossihoovis olevad lillepotid on kõik pikali puhutud. Sõidame ülevalt künka otsast alla, kuid ka siin pole olukord sugugi parem - tuul on hunniku pilvi kokku ajanud ja taevas muutub üha tumedamaks ja tumedaks. Kuid nüüd polegi enam pikka sõitu jäänud. Olemgi jõudnud Saksa-Prantsuse piiri äärde Saksa veinitee värvavateni. Kahjuks kallsab siin juba paduvihma ja kuna kell on juba päris palju, on ka siinsed suveniiripoed, kus vihma ajal aega veeta, suletud.

Kuid me ei jäta jonni. Sõidame siiski üle piiri Wissembourgi õhtust sööma. Üle mitme päeva tunneme ka väljas jahdamat õhku - on äke, kallab paduvihma ja temperatuur on langenud lausa alla 20 kraadi. Vihm meil selle linnaga pikemalt tutvuda ei lase,. Kuid õnneks on Wissembourgis siiski võimalik leida mõnus söögikoht, pusida jupp aega täiesti prantsuskeelse menüü kallal ja lasta kohalike toitudel hea maitsta.