Hommik Bodensee ääres on pilves. Õnneks küll enam ei saja. Aga värskes õhus hommikusööki nautida meil ei õnnetu. Tuleb leppida katusealuse verandaga. Samas tundub ilm paranevat, aga randa ei kisu meid miski vägi. Kuigi tahaks - oleme siin olnud põrgukuumuses üle nädala, aga varbaid vette pista ei ole õnnestunud.
Uurime turismibrošüüri - kui me randa ei lähe, siis tuleb ju päeva kuidagi sisustada. Brošüürist saame teada, et siin lähedal Tettnangis asub õlletehas, kus just tänasel pühapäevahommikul peetakse vanade traktorite kokkutulekut. Mõeldud tehtud - ajame autole hääled sisse 
ja sõidame mägedesse. Teeääres ääb meile silma, et lisaks viinammarjadele kasvatatakse siin muudki põnevat - kõik teeääred on täid õuna ja pirnikasvatusi. Lisaks veel mingid kummalised taimsed, mida me varem näinud ei ole. Kulub tükk aega, enne kui välja mõtleme, mis veidrate taimedega võiks tegu olla - aga õige õllesõber suudab lähemalt vaatlusel sellele taimele siiski nime anda - need siin on humalapõllud.
Tettnangis käib hoolimata päeva algusest tõeline melu. Kõlavad Saksa shlaagrid, rahvast on murdu, kõikidel on oma isiklik õlletoober käes. Kõik teenindajad ja muidu asjapulgad on riietatud kohalikesse rahvariietesse- Ja mäenõlv on täistuubitud erinevaid traktoreid. Peamiselt ruulivad siin Porsched! See siin tundub olevat tõeline kohalike külaelu, turiste siin peale meie ilmselgelt ei ole. Ja otse loomulikult saab siin maitsta imehead õlut. Või osta omale suveniiriks kaasa kohaliku õlletehase klaasi.
Aga igaveseks ei saa me siia aega veetma jääda. Peame veel täna õhtuks jõudma tagasi Rebaste juurde, et järgmisel päeval lennukile kimada. Seega tuleb paika panna kodutee. Et asja põnevamaks muuta, plaanime sõita Meersburgi ja sealt praamiga üle järvesopi Konstanzi.
Meersburgi sõit võtab oma aja, sest jääme Friedrichshafen ummikusse kinni - toimub mingi festival, mille pidamiseks on kõik linna peamised tänavad kinni pandud. Eriti õnnelikus see meid ei tee, sest ummikus passimine raiskab liiga palju aega. Kuid lõpuks õnnestub meil siiski ummikust pääseda ja oma eesmärgini jõuda. Kuna praamid sõidavad siin põhimõtteliselt iga veerandtunni tagant, siis ei vaja praamile pääsemine minigt lisapassimist sadamas ja järvesõit võib alata.
Nii jõuamegi ünsa pea Konstanzi, mis on võrreldes teiste ülejäänud Bodensee-äärsete linnade ja küladega hoopis suurlinlikum. Peamiselt väljendub see mudugi inimestes, keda võib linna keskväljaku ääses kohvikutes istumas näha - valdavalt on tegu tuunitud snoobidega. Kuna ise oleme alles paar tundi tagasi koos "maakatega" traktorite vahel õlut libistanud ja ennast üsna mõnusalt tundnud, siis siin tunneme end pigem võõrkehadena. Mis ei sega meil siiski ennast keskväljakul ühte kohvikusse maha istumast ja lõunat söömast. Sööme, vaatame inimesi ja tunneme, et kohalik snobism pole üldse meie jaoks. Seetõttu pole siit linnast ka kahju lahkuda.
ja sõidame mägedesse. Teeääres ääb meile silma, et lisaks viinammarjadele kasvatatakse siin muudki põnevat - kõik teeääred on täid õuna ja pirnikasvatusi. Lisaks veel mingid kummalised taimsed, mida me varem näinud ei ole. Kulub tükk aega, enne kui välja mõtleme, mis veidrate taimedega võiks tegu olla - aga õige õllesõber suudab lähemalt vaatlusel sellele taimele siiski nime anda - need siin on humalapõllud.
Tettnangis käib hoolimata päeva algusest tõeline melu. Kõlavad Saksa shlaagrid, rahvast on murdu, kõikidel on oma isiklik õlletoober käes. Kõik teenindajad ja muidu asjapulgad on riietatud kohalikesse rahvariietesse- Ja mäenõlv on täistuubitud erinevaid traktoreid. Peamiselt ruulivad siin Porsched! See siin tundub olevat tõeline kohalike külaelu, turiste siin peale meie ilmselgelt ei ole. Ja otse loomulikult saab siin maitsta imehead õlut. Või osta omale suveniiriks kaasa kohaliku õlletehase klaasi.
Aga igaveseks ei saa me siia aega veetma jääda. Peame veel täna õhtuks jõudma tagasi Rebaste juurde, et järgmisel päeval lennukile kimada. Seega tuleb paika panna kodutee. Et asja põnevamaks muuta, plaanime sõita Meersburgi ja sealt praamiga üle järvesopi Konstanzi.Meersburgi sõit võtab oma aja, sest jääme Friedrichshafen ummikusse kinni - toimub mingi festival, mille pidamiseks on kõik linna peamised tänavad kinni pandud. Eriti õnnelikus see meid ei tee, sest ummikus passimine raiskab liiga palju aega. Kuid lõpuks õnnestub meil siiski ummikust pääseda ja oma eesmärgini jõuda. Kuna praamid sõidavad siin põhimõtteliselt iga veerandtunni tagant, siis ei vaja praamile pääsemine minigt lisapassimist sadamas ja järvesõit võib alata.
Nii jõuamegi ünsa pea Konstanzi, mis on võrreldes teiste ülejäänud Bodensee-äärsete linnade ja küladega hoopis suurlinlikum. Peamiselt väljendub see mudugi inimestes, keda võib linna keskväljaku ääses kohvikutes istumas näha - valdavalt on tegu tuunitud snoobidega. Kuna ise oleme alles paar tundi tagasi koos "maakatega" traktorite vahel õlut libistanud ja ennast üsna mõnusalt tundnud, siis siin tunneme end pigem võõrkehadena. Mis ei sega meil siiski ennast keskväljakul ühte kohvikusse maha istumast ja lõunat söömast. Sööme, vaatame inimesi ja tunneme, et kohalik snobism pole üldse meie jaoks. Seetõttu pole siit linnast ka kahju lahkuda.
No comments:
Post a Comment