Türgi, Kyrenia

Kuna Küprose Türgi poole imelised rannad jäid eile täiesti avastamata, siis tuli ju ometigi Türki tagasi minna. Sedakorda küll hoopis teises suunas, otse üle mägede põhja, Kyreniasse.

Piiriületus toimus sedakorda Nicosias. Kuna eilsed viisad ja kindlustused veel kehtisid, siis möödus piiriületus kiiresti. Piiriala oli sedakorda mägedes ning piiriile jõudmine ja mägede vahel ringi keerutamine pakkus ka hulgaliselt ilusaid vaateid nautimiseks. Ja loomulikult - et kõigil oleks selge, et pool saart kuulub ikkagi türklastele, siis demonstreeriti seda eriti vägevalt Türgi sümbolite kujutamisega otse mäenõlvadel.
Meie esimene soov oli ülesse leida kohalikud parimad rannad. Raamatute järgi pidi neid siin igatahes lademes olema. Aga ülesse leida oli neid maru keeruline - raamatutes olevate kaartide ja GPSi piltide kokku sobitamine võttis oma aja. Nii tiirutasime tükk aega edasi tagasi piki rannikut - ühtegi randa silma ei hakanud. Aga sealsed rannad olid hoopis hästi kajude vahele ja muulide pääle ära peidetud - sellist klassikalist liivaranda me igatahes leidnud.
Aga leitud rand oli sellegipoolest igati vahva ja natuke retrohõnguline. Rentisime ühe muuli peal rannatoolid ja võtsime mõnusad asendid sisse. Kuna päris hooaeg oli juba läbi, siis oli ranna teenindushoonetest miskipärast elekter välja lülitatud. See tähendas piiratud menüüd ja kottpimedat peldikut. Aga noh, keda sellised pisiasjad ikka segavad, kui kohapeal on olemas kuum päike, soojad merelained ja õlut hoitakse elekrti puudumise tõttu lihtsalt jääkastides.

Ahjaa, ka rannas peesitavad saksa turistid olid üsna retrohõngulised. Igatahes pole oma ihusilmaga ammu sellised lokke ja elegantst suitsetamist näinud. Igatahes lubasin endale, et kui peaksin kah 80-aastaseks elama, siis teen omale keemilised lokid, hakkan suitsetama ja lasen Euroopa parimates randades ennast päikesel tumepruuniks küpsetada. Eesti meeste keskmist eluiga arvestades on mehed selleks ajaks niikuinii surnud, nii et kallid naised, kes lööb kampa. Nii kõrges vanuses pole mõtet enam ka naha- ega kopsuvähi pärast muret tunda.

Kui päike pärastlõunasse vajuma hakkas, siis pakkisime oma kodinad kokku, et minna kohalike vaatamisvääruste ja kulinaarsete hõrgutistega tutvuma. Jalutasime ringi ajaloolises Kyrenia sadamas, tegime tiiru ümber lossi ning sättisime ennast lõpuks ühte kohalikku kebabiputkasse sööma. Seekord meil vedas - siinsed kohalikud kebabid olid äärmiselt maitsvad. Ning kamba peale oli õnnestus meil alla kugistada ka üks kohalik kook. Pärast pärast korralikku õhtusööki tagasi auto poole jalutades otsisime lisaks veel ühe kohviku, et maitsta ehtsat türgi kohvi. Kuna kohalikud joovad õhtuti pigem teed, siis oli kohvi tellimisega üksjagu tegemist. Aga lõpuks me oma kohvid siiski kätte saime. Ja sinna kõrvale veel hulgaliselt kohalikke pistaatsiapähklitest valmistatud maiustusi. Hmm, kui kohv oli täitsa joodav, siis maiustused olid seevastu päris veider maitseelamus. Igatahes, teinekord jätan pistaatsiapähliklikoogid vahele.
Kyrenia lendas aeg kiiresti - kõike põnevat vaadata ei jõudnudki, enne läks pimedaks, nii et meil ei jäänudki muud üle kui tagasi Koju sõita