Nissi Beach

Kolmas päev Küprosel tundus igati sobilik olema selleks, milleks tavaliselt turistid üldse sellele saarele sõidavad - rannamõnude nautimine. Kuigi randasid on Küprosel kilomeetrite kaupa, ei hakanud me ise uusi paiku katsetama, vaid valisime sihtkohaks Alasoode poolt testitud ja igati heaks kiidetud Nissi Beachi.

Edasi polegi mõtet pikki sõnu seda, pigem mõned klassikavarmusse kuuluvad märksõnad: palmid, päike, rannatoolid, hele-helesinine vesi, külm õlu, värske apelsinimahl, snogeldamine, päevitamine, ujumine, kas ma juba mainisin külma õlut ja päikest... Puhkus! Tõeline puhkus!
Paar kuud tagasi lennukipiletid ostes kaalusime ka erinevaid riske, mis kaasnevad novembrikuus Kürprosele reisimisega - arvestasime ka üsna reaalse võimalusega, et tegelikult sajab kõik see aeg vihma (keskmine vihmapäevade arv novembris Küprosel on ju väljendatud arvuga 6). Aga kes ei riski, see shampust ei joo. Või noh, kes ei riski, see novembris Küprosel ei päevita. Meie riskimine tasus end igati ära - nii pilvitut ja sinist taevast mujalt Euroopast vaevalt novembrikuus leiab. Ja seda suuremat naudingut kohalik päike meile valmistas.

Ainuke miinus novemrikuus Küposele maandumise juures on, et ka siin on ööpäevas 24 tundi ja ka siin keeratakse kella. See tähendab, et õhtuti läheb sama vara pimedaks, kui meil Eestis. Või noh, kui nüüd optimistide vaatenurgast läheneda, siis tegelikult oleks õigem öelda, et siin on erinevalt Eestist, kus päike üleüldse pilvede tagant välja ei tule, võimalik kella 5 paiku nautida suurepäraseid päikeseloojanguid. Ja kuna loojuva päike paistel ei ole päevitamine enam kõige mõistlikum tegevus, siis tuli meil leida endale leida teised alternatiivid, kuidas päikeloojagut kõige enam nautida.
Seega keerasime autonina tagasi Limassoli poole, et teha poolel teel peatus Hala Sultan Tekke mošee juures. Kuna Rough Guide järgi pidi mošee olema avatud kuni päikseloojanguni, siis tuli meil kiirustada, sest päike tegeles loojumisega juba õige aktiivselt. Eriti eksootiliseks muutis meie lähenemise mošeele GPS - miskipärast suunas see meid tavalisest afalteeritud teest kõrvale ja otsustas, et me võiksime viimase kilomeetri läbida mööda tolmust põldu sõites. Nojah, võõras riigis ei oska ju endast targemate seadmetega vaielda ka, seega kuulasime GPSi sõna ja keerutasime põllul kasvavate palmide vahel veidike tolmu ülesse. Ja noh, loomulikult oleksime kiiremini kohale jõudnud, kui oleksime sõitnud päris teed mööda, aga ka põllult avanevad vaated palmidele olid nautimist väärt. Hoolimata GPSi tekitatud takistusest õnnestus meil siiski napilt minut enne sulgemist kohale jõuda ja piiluda, kuidas üks mošee seestpoolt välja näeb. Pilguheit meie jaoks võõrasse kultuuri ja maailma oli küll äärmiselt lühike, kuid pühalikult põnev. Meie õnneks turistidele uudistamist ei keelatud.