Türgi, Famagusta

Tänasel päeval oli meil plaanis sõita Türki. Just-just, Küpros on küll pisike saar, aga pool saarest kuulub ju hoopis türklastele. Plaan oli hommikul kiirelt rendiauto kasutusaega paar päeva pikendada ja siis Türgi poole ajama panna. Kuid esimese takistusena selgus, et apelsiniga me siiski Türki sõita ei saa - see tuleb kiirelt tagastada, kuna jätgmine kasutaja juba ootab seda. Aga mõttest mugavalt 2 autoga ringi rallida me siiski ei loobunud - vahetasime oma Nissani Suzuki Escudo vastu. Ja hoolimata pisikesest ajanihkest võtsime sihikule Küprose idapoolses servas asuvad Famagusta ja Salemi.

Tee piirini möödus kiirelt mööda kiirteed kimades. Kiirteelt maha pööranud, leidsime ennast peagi militaartsoonis ja veidi aja pärast olimegi juba piiripunktis. Et piiri seaduskuulekalt ületada, tuli hankida autole lisakindlustus ning endale Türgi viisa. Ning pärast piiripunktis sehkendamist ja rahakoti kergitamist olimegi Türgis.

Kaugelt vaadatuna tundub Küpros üks tilluke saareriik, aga ligidalt vaadades mahub saarele kaks täiesti erinevat maailma. Üle piiri minnes pole Euroopa Liidust enam haisugi. Türgi, mis Türgi! Türgi keel ja türklaste kombed. Ja otse loomulikult lõppes piiriga ka GPSi täpne arusaamine kohtadest, kus me siis ikkagi parasjagu oleme.

Raamatute abiga tuvasatasime ennast Famagusta nimeliselt linnakeskest. Ja kuigi targad raamatud selle linna osas minegid erilisi elamusi ei lubanud, läksime siiski linnatiirule, et kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Põnevaimaks leiuks sai üks ristiusu kirik, mis on juba ammuseid aegu tagasi mošeeks ümber ehitatud (Lala Mustafa Pasha Mosque). Millegi nii jaburaga saavad loomulikult hakkama ainult türklased. Igatahes on minul raske seda hoonet tõsiselt võtta. Kui paar päeva tagasi külastatud mošee jättis mulle pühaliku ja sügava mulje, siis selles hoonest ei saanud mitte sotti. Kirikutornid olid maha lammutatud, ristiusu sümboolika oli kadunud, maas olid paksud vaibad ja kõik oli justkui mošeele kohane, aga pühaliku tunnet selles majas minu jaoks ei olnud. Ma pole küll ristitud, olen tavaline paganausku eestlane, aga kirik on alati olnud minu jaoks natuke eriline koht. See paik seal, polnud aga ei liha ega kala.

Loomulikult muutis kuumas linnas ringijalutamine meid näljaseks. Seega tuli meil leida endale mõni koht, kus jalgu puhata ja keha kinnitada. Üks selline pealtnäha mõnusa kohaliku atmosfääriga koht oli Alasoodele silma jäänud ja sinnapoole me sammud seadsimegi. Teeninduse algus oli paljutõotav - meile sebiti sobiva suurusega laud, toodi menüüd, võeti tellimused. Kõik said omale sobivad kebabid tellitud ja asusimegi toitu ootama.

Esimesi teravaid elamusi pakkusi meile loomulikult söögikoha WC - ausalt öeldes kohtas selliseid uberikke harva isegi nõukogude ajal. Naiste WC-s õnnestus vaevu ennast isegi minusugusel ennast sisse mahutada ja uks sulgeda, aga meeste WC-l polnud ust üldse olemaski. Nojah, aga ega häda ei anna häbeneda ja oma asjad said kõik aetud.

Vahepeal olid lauda serveeritud joogid. Kui õlu oli täiesti aus Effes, siis joogivee kvaliteet tekitas küll küsimusi. Nimelt serveeriti vesi meile suures pooleteistliitrises plastpudelis, mis oli nii lömmis ja kulunud välimusega, et tekitas lausa küsimuse, kust sellise välimusega pudel üldse leiti ja millisest kraanist sinna see vesi sisse kallati. Igatahes kadus veejoomise isu hoobilt. Varsti toodi lauda ka noad ja kahvlid. Kahvlid olid kah eriti "vahvad" - terve eelmise aasta menüü oli kahvli harude vahel ilusi olemas. Aga selle emotsiooni kirjeldamiseks jääb minu kirjanikuandest küll väheseks, parem vaadake videot ja otsustage ise, kas olekite olnud nõus selle kahvliga lõunat sööma.

Kebabi andis muidugi omajagu oodata. Kahjuks ei olnud ka ootamine tulemust väärt - need linnud ja loomad, millest meile lõunat valmistati, olid ilmselt surnud oma loomuliku surma. Uskumatu, aga tõsi - oma elu kõige jubedamad kebabid sõime just Türgis.
Kuna Türgi oli ühe päeva kohta meile hulgaliselt teravaid alamusi pakkunud, siis jätsime salemi vahele ja pöördusimegi pärast suurepäraseid gurmee-elamusi tagasi Küprose poole peale.

Õhtuks oli meile planeeritud seevastu kohaliku gurmee maitsmine - kalameze. Aga seekord tegi otse meie eest Kendra - kalameze jäi ära ja tuli asendada hoopis üldse-mitte-kohalikus-stiilis-kanaga Nando's Chicken Restoranis.