Troodose mäestik

Teisel hommikul kavandasime ärkamise koos Tarmoga. Plaan oli käia kohe hommikul vara autorendis ja hankida meile mõneks päevaks isiklik neljarattaline kaaslane, et iseseisvalt ja sõltumatult saart avastada.

Härrad läksidki autorenti asju ajama ja prouad valmistasid kodus keedumune Küprose moodi. Väga hea lihtne retsept, tuunikala saiade juurde sobivad sellised munad ideaalselt. Isegi Aimarile maitsesid, mis sest, et Eestis me sööme peamiselt kuue minuti mune.

Autorendist saabus Aimar tagasi koos väreskelt puuotsast alla kukkunud apelsiniga - meil õnnestus endale järgmiseks kolmeks päevaks saada oranžimast oranžim Nissan March. Ehk maakeeli Nissan Micra. Nagu kohalikel autodel kombeks, oli sellel parempoolne rool. Ja suunatulede kangi asemel hoopis kojameeste kang ja vastupidi. Õnneks oli see imeline sõiduriist automaatkastiga. Ja kogu lõbu eest küsiti kõigest 15 euri eest päevas. Pole paha!


Kuna meie olime siiski juba neljandad külalised, siis olid Alasood endale vahepeal pool saart koos erinevate külalistega põhjalikult selgeks teinud. Seega läksime esimesi kohti avastama täiesti omapäi. Kiirelt sai ka selgeks, et oma Tom Tomi võime tagasi kohvrisse pakkida, mis sest, et meil pidid eelduste kohaselt kogu Euroopa kaardid olemas olema. Vähamlt Tom Tomi jaoks ei asu Küpros Euroopas, sest kogu Küprose kaart oli ühtlaselt roheline. Nojah, laenasime siis Alasoodelt nende riistvara ja asusime teele Troodose mäestiku poole, et ära vallutada Mount Olympose tipp, imetleda Kourioni Dam'i ning matkata Caledoniani joa juurde.

Õnneks viis tee meid kohe kiirteele ja sealt edasi hõreda liiklusega mägiteedele. Kiirteedel on ju vasakpoolse liiklusega harjumine lihtne, kuna vastassuunda sõita pole lihtsalt võimalik. Lisaks oleme varasematel reisidel piisavalt palju mägiteedel "tavalise" liiklusega harjutamas käinud ning meie senised kõige ekstreemsemad kogemused pärinevad kindlasti Prantsusmaalt, Verdoni Suure Kanjoni äärest, kus tuli ringi sõita ülikitsastel mägiteedel otse kaljuserval. Siin, Kouroini Dam'i juures tundus tee küll pisut laiem, aga see-eest lisas uue ekstreemsuse taseme vasakpoolne liiklus - justkui oleks arvutimängus uuele levelile pääsenud. Ka Kouriouni Dam jättis väga võimsa mulje ning loomulikult olid sealt avanevad vaated suurepärased.Caledoniani joast kimasime esimese hooga mööda ja jõudime kohe välja Troodosele. Parkisime auto ja tutvusime ümbruskonnaga. Üsna pea sattusime kohalikku turistilõksu ning meie peal hakati tegema usinat müügitööd: maitske viinamarju - need on just värskelt korjatud, proovige kohalikke maisutusi - need on väskelt küpsetatud, proovige veini - see on maagiline vein, kui selle täna õhtul ära joote, siis sünnivad teile üheksa kuu pärast ilusad kaksikud... Varsti ühinesid meiga ka mõned kohalikud härrasmehed ja Aimar avastas ennast koos nendega erinevaid kangemaid napse degusteerimas. Loomulikult ei olnud meil pärast sellist sooja vastuvõttu võimalik enam ostlemisest keelduda ja nii lahkusime sealt ostude koorma all - natuke kohalikke viinamarju ja muid maiusi ning pudel salapärast Erotica Comandaria nimelist veini kah. Ei saanud teist kuidagi ostmata jätta, kuigi koos Alasoodega seda ära juua ei julgenud.

Ostud sooritatud, otsisime ülesse ka Olympuse mäetipu ja kohaliku suusakeskuse - talvel pidavat üleval mägedes lund sadama ja seal pidavat isegi suustada saama. Tõepoolest - suusliftid olid kohapeal täiesti olemas. Jah muidugi ei saa ka mainimata jätta superilusaid vaateid Küprose lõuna- ja põhjarannikule.
Aga kuna juga jäi meil esmalt vahele, siis loobusime plaanist sõita tagasi alla mõnda teist teed pidi ning pöörasime autonina ringi. Õige pea jõudsimegi õigesesse parklasse ning alustasime paarikilomeetrist rännakut mööda matkarada. Mägedes ja metsade vahel hakkas päike küll juba vaikselt kaduma ning õhk muutus järjest jahedamaks. Kuid mõnes kohas olid puude vahel mõnusad päikselaigud, et fotokaamera ees poseerida, kohati tuli ronida mööda kive üle jõenire ja aeg-ajalt uurida mingeid huvitavamaid puid. Nii olimegi juba mõne aja pärast kohal. See on juba teise kosk, mis meil sellel suvel näha õnnestub. Ühe kose avastasime sel suvel Saksamaal Schwarzwaldi mägedes. Aga kui Saksamaa kose ääres oli turiste hordide kaupa, et väikest veeniret nautida, siis siin oli üsna rahulik. Peamiselt segasid meid hoopis imearmasd kassipojad, kes kohe sülle nõudsid, ennast iga külje pealt paitada lasid ja koheselt maailma kõige sõbralikemate kasside tiitlid välja teenisid. Muidugi ootasid kassid, me oma piknikukraami lahti pakiks, aga vot ei olnud meil meil mingit toidukraami kaasas. Õnneks jõudsid koos võileibadega kohale ka teised matkalised ja kassid kaotasid meie vastu sügavama huvi.
Tagasi parklasse jõudnud, olid ka meie kõhud üsna tühjaks läinud. Õnneks ei olnud vaja söögikohta kaua otsida ning astusime sisse kohalikku forellikasvatusse ja lasime endale päeva lõpetuseks paar värsket forelli serveerida.