Neljapäeva sai Tarmo töölt vabaks. See võimaldas reisimise ette võtta laiendatud seltskonnaga. Ja et kõik ennast ikka mugavalt tunneksid, siis jätsime katsetamata võimaluse, kuidas mahutada 5 inimest ühte Nissanisse ja ajasime hääled sisse kogune kahele sõiduriistale.
Päeva sihtkohaks sai Aphrodite's Rock ehk Petra to Romiou. Katriinu ja Kendra olid selles paigas muidugi juba korduvalt koos külalistega käinud, aga Tarmo jaoks oli see koht sama uus nagu meilegi.
Teel Aphrodite's Rocki juurde ilmetlesime merevaateid. Kui parimad teed rannikul kaljude vahel ringi kimamiseks on kindlasti Lõuna-Prantsumaal, siis Küprosel seevastu on vaieldamatult kõige sini-sinisemad veed, mida Vahemere kandist leida võib. Vesi on Küprosel lihtsalt nii sinine ja läbipaistev, et võtab lausa sõnatuks.
Hoolimata Katriinu esialgsest kriitikast, läksime Aphrodite's Rocki juures randa turistide vaadet rikkuma ja kajudele turnima. Vesi, muidugi, oli mõnus ja päike kuum, merelained olid loomulikult märjad ja pehmed ning kivid rannas valged ja kõvad.
Kuna oma isikliku toiduga oli rannas varustatud ainult Kendra, siis tekkis üsna pea ka teisel vajadus oma näljatunnet vaigistada. Katriinu juhendamisel sõitsime Kouroini ja istusime maha ühte kohalikku restorani, et kõike head ja paremat maista. Aimar ja Tarmo tellisid omale kohalikku pajarooga, Katriinu valis endale lihavaagna ja mina proovisin siin ära paljukiidetud lambaribi - see oli tõepoolest suussulavalt hea.
Pärast õhtusööki plaanisime minna ka ajaloose Kouriuni endaga tutvuma, aga pileteid meile enam ei müüdud - loojanguaeg hakkas juba liginema ja varemete vahel ringijalutamiseks oleks meile liiga vähe aega jäänud. Õnneks oli kohe uus ja põnev atraktsioon ligidalt võtta - ilmeline päikeloojang rannas. Ja selle kirjeldamiseks pole sõnu vaja, las pildid räägivad enda eest!
Ahjaa, õhtu lõpuks grillisime veel halloumi juustu ja vorstikesi ning testisime erinevaid kohalike šnapse.
Teel Aphrodite's Rocki juurde ilmetlesime merevaateid. Kui parimad teed rannikul kaljude vahel ringi kimamiseks on kindlasti Lõuna-Prantsumaal, siis Küprosel seevastu on vaieldamatult kõige sini-sinisemad veed, mida Vahemere kandist leida võib. Vesi on Küprosel lihtsalt nii sinine ja läbipaistev, et võtab lausa sõnatuks.
Hoolimata Katriinu esialgsest kriitikast, läksime Aphrodite's Rocki juures randa turistide vaadet rikkuma ja kajudele turnima. Vesi, muidugi, oli mõnus ja päike kuum, merelained olid loomulikult märjad ja pehmed ning kivid rannas valged ja kõvad.
Kuna oma isikliku toiduga oli rannas varustatud ainult Kendra, siis tekkis üsna pea ka teisel vajadus oma näljatunnet vaigistada. Katriinu juhendamisel sõitsime Kouroini ja istusime maha ühte kohalikku restorani, et kõike head ja paremat maista. Aimar ja Tarmo tellisid omale kohalikku pajarooga, Katriinu valis endale lihavaagna ja mina proovisin siin ära paljukiidetud lambaribi - see oli tõepoolest suussulavalt hea.
Pärast õhtusööki plaanisime minna ka ajaloose Kouriuni endaga tutvuma, aga pileteid meile enam ei müüdud - loojanguaeg hakkas juba liginema ja varemete vahel ringijalutamiseks oleks meile liiga vähe aega jäänud. Õnneks oli kohe uus ja põnev atraktsioon ligidalt võtta - ilmeline päikeloojang rannas. Ja selle kirjeldamiseks pole sõnu vaja, las pildid räägivad enda eest!
Ahjaa, õhtu lõpuks grillisime veel halloumi juustu ja vorstikesi ning testisime erinevaid kohalike šnapse.
No vähemalt on siia ilusaid pilte juurde tekkinud. Aga järjelugu tahaks ka lugeda, palun!
ReplyDelete