Limassol

Kui Aimar ja Riin Limassoli jõudsid, olid lennujaamas juba jõulukuused ehitud ja päkapikud lõid koos jõuluvanaga trummi. Ajasime silmad punni ja püüdsime välja mõelda, kuhu me nüüd õieti maandusime. Omaarust lendasime kaugele lõunasse, aga lennujaama kujunduse järgi tundus hoopis, et tegu on Lapimaaga - isegi Eestis ei ole sel aastal õnnestunud veel säherdusi jõulukaunistusi kohata...

Õnneks jõudis kohale ka hr Alasoo, kes meid kiirelt Nissanisse pakkis ja oma häärberisse sõidutas. Nagu ikka, on lõunamaal ööd mustad ja teel lennujaamast Limassoli ei näinud me eriti midagi. Alasoode häärberis hõivasime kohe mugava külalistetoa ja vajusime sügavasse unne.

Pimedas saabumine muudab reisimise alati põnevaks - pole ju täpsemalt teda, kuhu me tegelikult sattunud oleme ja mida hommikul esimese asjana aknast näha võib. Loomulikult oli nii ka seekord - suur uudishimu ei lubanud meil sugugi lõunani magada, vaid ajendas üsna varakult silmi avama, et oleks võimalik kardina taha piiluda. Loomulikult ei pidanud me pettuma - meie magamistoasat ei avanenud vaade küll kuigi kaugele, kuid seevastu kasvas otse meie akna all apelsinipuu.

Ja teiselt poolt maja avanes loomulikult suurepärane vaade otse päikese käes sillerdavale merele. Tegelikult tundus kõik esmase hooga natuke ebarealistlik - kas on ikka mõisltik mõte plätude ja maikasärgiväel õue minna, kui Eestis on karvamütsid välja otsitud ja saapad on muutunud kohustulikeks aksessuaarideks. Aga tõepoolest, päike hakkas kohe kõrvetama, kui end terrassil sisse sättisime ja hommikukohvi nautisime. Polnud enam mingit kahtlust - suvi elab Küprosel. Nojah, kalendri järgi on küll november ja turismihooaeg on isegi siin ametlikult läbi. Ja kui uskuda statistikat, siis peaks Küprosel novembris keskmiselt 6 päeva vihma sadama, nii et praegusel ajal siia reisimine on seotud mõningase riskiga, mille vastu ka reiskindlustus ei aita, aga meie ei pidanud küll pettuma.

Päikse ja suurepäraste vaadetega tutvust teinud, tegime tutvust ka ue väikese sõbra Kendraga. Kui Eestist lahkusime, oli Kendra alles pisitilluke turvahälli pakitud pamp, aga nüüdseks on temast saanud juba täielik tegija. Endal nägu pidevalt naerul nagu Teletupsude päikesel ja huvi maailma avastamise vastu suur. Ei püsi see plika enam vaikselt paigal, kuigi tasakaalu endal veel õieti pole, aga juba proovib jalgu alla ajada, et kiiremini iseseisvaks muutuda.


Seejärel võtsime ette ringkäigu Limassolis. Katriinu näitas meile õige suuna kätte ja nii me siis läksime, pistsime alustuseks varbad vette, tuiasime mööda tänavaid ja kolasime mõnedes poekestes. Nautisime sooja päiksest ja püüdime jalakäijatena harjuda parempoolse liiklusega. On ju üsna keeruline meeles pidada, et enne üle tee minekut ei olegi kõigepealt vaja vasakule vaadada vaid hoopis paremale, sest vastasel juhul võid end üsna kergelt auto alt avastada.

Linnatuur tehtud, läksime rannatuurile. Kuna päike oli vahepeal juba õhtusse vajuma hakanud, siis jätsime päevitamise vahele ja alustasime kohe ujumisest. Häbi öelda, aga minule oli see sellel aasta esimene kord meres ujuda. Vesi oli loomulikult mõnusalt soe ja soolane. Midagi paremat ei oskaks lausa tahtagi. Tõeline paradiis!