Strassbourg. Prantsusmaa veinitee.

Kuna eilne Prantsusmaa „nuusutamine“ jäi ülimalt napiks ning vihm segas meil Prantsumaa hõngu nautlemist päris korralikult, siis järgmiste reisiplaanide tegemine on ülilihtne. Tagasi Prantsusmaale! Ja kuna Rebased on meile Strasbourgi kui väga mõnusa reisisihtkoha väljareklaaminud, siis leiame, et kihutame alustuseks sinna. Ja kui Strassbourgist isu täis saab, siis võtame ette Prantsuse veinitee, sest Strasbourg on ju ometigi Alsace’i maakonna keskus, asudes kohe veinitee servas.

Etteruttavalt olgu muidugi öeldud, et Prantsusmaa oma olemusega lausa tõmbab meid magnetina enda poole. Jah, Saksamaa on ka tore, eriti see piirkond, kus Rebased "pesitsevad", on küllaltki mõnus ja turvaline keskkond. Aga Saksamaa on kuidagi liiga korralik riik – Alles muss in Ordnung sein! Prantsusmaast seevastu õhkub mingit omamoodi lahedat boheemlaslikkust. Looduses või tänavapildis see küll otseselt välja ei paista. Nii siin kui seal pool Reini on usna ühesugused viinamarjapõllud ja külade arhitektuur on ka sama. Aga ikkagi! Ilmselt see tuleb kusagilt õhust? Või keelest? Või kohalikust veinist?

Niisiis kimamegi mööda kiirteid Strasbourgi poole. Kiirteel kogeme ka seda, mida tähendab teeremont Saksa moodi. Remondis sattuvad olema mõned lõigud suurel A5-l (A5 on kiirtee, mida mööda sõidab põhimõtteliselt pool kogu Euroopa rekkadest; kõik, kes tulevad Hollandi poolt ja tahavad jõuda kas Šveitsi või Vahemeremaadesse, tulevad „ülevalt alla“ just seda teed mööda). Karlsruhest lõunapool on A5 osaliselt veel 4-realine, aga sakslastel on see vaja loomulikult ehitada 6-realiseks. Mis tähendab, et üks sõidusuund on kinni pandud ja kogu liiklus teise suunda ümber suunatud. Aga kui meil Eestis tähendab ühe sõidusuuna sulgemine, et ajutiselt saab mõlemas suunas sõita ainult ühte sõidurida pidi, siis Saksa täpsusega igat sentimeetrit mõõtes suudetakse 2 rõidurida niimoodi ümber joonistada, et sinna mahub ikkagi neli rida autosid. Sisemistel radadel küll üle 2 m laiused autod sõita ei tohi ja koos rekkadega mööda kitsukesi sõiduradasid kulgemine on omaette sõidukogemus. Aga nii uskumatu kui see ka pole, kõik toimib!

Kiirtee elamused seljataga, auto pistetud ühte vanalinna serval olevasse parklasse, lähemegi Stasbourgiga lähemat tutvust tegema. Ilmselt on kõik Strasbourgist kuulnud eelkõike Euroopa Liidu erinevate institutsioonide kontekstis (asuvad siin ju Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Parlament). Aga meie tahame näha hoopiski Stasbourgi ilusat vanalinna ja Strasbourgi võimsat katedraali. Kõnnime üle silla vanalinna – katedraal ei lase ennast muidugi kaua otsida – see meeletu majamürakas kõrgubki otse meie ees. Võimas! Otsime sissepässu ja matkame ümber terve kvartali, et teisele poole kirikut välja jõuda. Lõpuks õnnestub meil ka leida üks uks, mille vahelt sisse trügida. Ostame piletid ja avastame ennast mööda „taevatreppe“ mööda kõrgustesse ronimas. Astmeid on siin meeletus koguses, ja keerdtrepp viib aina kõrgemale ja kõrgemale... Kuna trepi juures olevad aknaavad on klaasideta ja tegemist on suhteliselt avatud torniga, siis ei ole siin ka tavapärast kirimüüride vahel olevat jahedust. Trepp tundub muidugi lõputu olevat. Kuid õnneks saab ühel hetkel see lõputuna näiv trepp otsa ja leiame ennast kiriku katusel asuvalt vaateplatvormilt. Vaated on võimsad, andes mõnusa ülevaate kogu Strasbourgist. Aga tagasitee alla pole sugugi kergmate killast kui ülesse ronimine. Sellise kuumaga ei ole nii aktiivne füüsiline tegevus küll soovitatav. Luban endale, et rohkem treppe ma küll sellel reisil enam vallutada ei kavatse. Kuna tänavale satume taaskord teisel pool kirikut, siis jääb kiriku sisemus meil seekord nägemata, sest selleks, et uuesti ümber kiriku matkata, meil küll energiat ei jagu.

Võtame ette keskväljaku kohviku ja istume neist kõige lahedama välimusega maja äärde maha. Mekime kohalikke salateid ja kohalikku valget veini. Taaskord saab veini ja salati kohta lausa vaid kiidusõnu.

Pärast kosutavat veini jalutame ringi ka ülejäänud linnas. Kindel eesmärk on välja jõuda Petite-France nimelisse kvartalisse. See on imearmas linnaosa kanalite ja nukumajadega. Kanalite vahel saaks teha ka ringsõidu laevaga, kuid ka selle atraktsiooni jätame seekord vahele. Jalutame hoopis niisama kanalite ääres, jälgime, kuidas üks lõbusõidulaev läbi lüüsi ühest kanalist teise tõstetakse ning nuusutame niisama Prantsuse hõngu.



Strasbourgist satume me igatahes vaimustusesse. Kuid otsustame selle palava päeva ülejäänud osa veeta veinipõldude vahel eesmärgiga sõita välja Colmari. Alsace'i veiniteega ristume me Dambach la Ville nimelises linnakeses. Esmase asjana asutume sisse ühte suuremasse veinitehasesse, millel on ka suur lahe veinimüügisaal koos degusteerimisvõimalustega. Ka esimesed ostud saame siit tehtud. Saksa veinitee tundus meile kuidagi inimtühi, siis Prantsusmaa poolel tunduvad kõik kohad kuidagi rohkem avatud olevat. Igatahes läheb meil siin ringikruisimine palju aeglasemalt kui Saksamaal.

Kuna Saksa veinitee ääres sai külastatud ka ühte lossi, siis otsustame, et vaatame võrdlusmomendiks, millega Prantsumaa meid üllatada suudab. Ja täiesti juhuslikult ongi just lähedal mäe otsas üks loss külastajatele avatud - château du Haut-Kœnigsbourg. Jõuame lossi üsna sulgemiseelsel ajal. Piletid saame, lossi saame, aga audigiidi meile enam anta. Miskipärast on audiogiidide laenutus lõpetatud varem kui piletimüük. Tegemist on küll väga vana lossiga, aga midagi suuremat me selle lossi kohta teada ei saagi, sest lossis see ei ole üldse mingeid silte ega tutvustavaid tekste.Põhiline, mis sellestki lossist meelde jäävad on ilusad vaated lähiümbruses olevatele veinipõldusele.

Sõidame tagasi alla mõttega ikka Colmari välja jõuda. Kuna aga õhtusöögi aeg hakkab lähenema ja kõhud lähevad liiga tühjaks, selleks siis otsustame, et täna siiski Colmari sõitmise nimel ei pinguta. Läheme hoopis tagasi Dambach la Ville'i, kus sööme naudime mõnusat õhtusööki koos eriliselt mõnusa kohaliku veiniga.

Ahjaa - tagasi Karlsruhe poole sõites avastame veel ühe huvitava erinevuse Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Kui saksamaal torkavad silma peamiselt maisi- või sparglipõllud, siis Pransusmaal on selliste igavate põllukultuuride asemel hoopis tubakas.