Grand canyon du Verdon

Ka Agay's me hotelli hommikusööki ei söö. Ja kuna kell on veel vähe, siis tõstetakse ümberkaudsetes restoranides toole alles välja. Seetõttu otsustame, et ostame hommikusöögiks hoopis midagi kohalikust poest. See on õige valik, sest poest ostetud sai, sink, salaami, apelsinimahl ning banaanid maitsevad vahelduseks väga hästi.

Siis keerame autonina mägede poole ning läheme otsima Euroopa suurimat kanjonit - Grand canyon du Verdon. Meie hea reisikaaslane Rough Guide soovitab kanjonisse sõita läbi Draguinjani ja Comps-sur-Artuby - sealt poolt lähenedes pidavat vaated olema eriti dramaatilised. Draguinjani jõuame kiirelt, kuid sealt edasi satume ootamatult kitsastele mägiteedele. Teelõigul Draguinjani ja Comps-sur-Aruby vahel teostatakse teetöid, mistõttu on see lõik on läbimatu. Niisiis ei jäägi muud üle, kui ignoreerida kõiki GPSi korraldusi ning kihutada tundmatusse. Kihutamisest on asi muidugi väga kaugel, sest teed on väga kitsad ja käänulised ning üle 50 km tunnikiirusega sõitmine on juba ilmselge liig. Meie ees teevad ümbersõitu ka suured rekkad. Liiklusolud on keerulised, sest kurvide läbimine iga vähegi suurema sõidukiga nõuab tähelepanu ja head manööverdamis-oskust. Lõpuks taltub ka GPS ning ei sunnigi meid enam ümber pöörama. Oleme jõudnud Comps-sur-Artubisse, mis osutub väikeseks kuid armsaks mägilinnaks. Siin teeme esimese ametliku puhkepeatuse ja joome lõpuks ka hommikuse kohvi. Õhk tundub siinkandis jahedam kui all rannikul, kuid päikeselaigus kohvitassi taga mõnuleda on uskumatult mõnus (siinkohal tervitused Ivarile!).

Edasi kulgeb tee veel veidike ülesse poole, muuhulgas möödume ka mingist militaaralast, kus on ülesse rivistatud hulgaliselt tanke. Kummaline koht! Kuid mäed ja vaated on imelised. Teeme peatuse ja üritame teha ühe ühispildi. Nagu ikka, kehtib ka siin pildistamise põhireegel: kui inimtühjas kohas statiiv lahti pakkida, siis ilmub raudselt kohale bussitäis turiste, kes ka kõik usinalt kaadrisse ronida tahavad. Klassika! Õnneks saame siiski oma pildi ilma segavate turistideta tehtud ja meie sõit võib jätkuda.

Kuid tundub, et oleme kohal. Turistide kontsentratsioon aina kasvab. Järgmises parklas teeme järjekordse peatuse. Peamiselt paistavad ümberringi mäed. Samas sahistavad paljud inimesed põõsastes. Ega midagi, ronime ka põõsastesse. Põõsate taga on kaljuserv! Aimar kõõlubki juba vaimustunult serva pääl, mida keeldun edasi liikumast. Sügaval orus voolab hele-helesinine jõgi. Ilus! Õnneks tulevad edasi ka sellised peatuspaigad ja vaateplatvormid, kust ka nõrganärvilisest vaadet ohutumalt nautida saavad. Ja siis julgen ka mina rohkem üle serva alla poole piiluda.

Vaated on kogu edasise tee ulatuses ülimalt võimsad! Tee ise kulgeb mööda kanjoniserva - ühel pool kalju, teisel pool kuristik. Meie väiksele autole on see kõik muidugi paras katsumus. Ja mõned hullud on siia bussiga roninud! Aga see tee ei ole ju bussisõiduks mõeldud! Liiga kitsas ja käänuline! Kui kurvis keegi vastu tuleb, siis tekib probleem üksteisest möödumisel. Buss ei mahu siia sõitma! Mõtleme, mis võiks saada, kui ka vastassuunast peaks mõni bussiga hull tulema?. Kaks bussi siin üksteisest mööda ei mahu. Õnneks seekord teist bussi vastu ei tule ja me pääseme eluga.

Ahjaa, lisaks bussiekstremistidele on siin ka väga palju jalgrattaekstremiste. No muidugi, jalgrattasport on siinkandis väga populaarne spordiala ja siin need Tour de Franc’i vennad ilmselt harjutavadki. Tüübid kimavad oma profiratasega ringi selliste nägudega nagu sõidaksid nad kõige madalat ja siledamalt maastikku mööda. Uuh, mul on autoski põlved nõrgad ja hoian istmest kümne küünega kinni.

Varsti hakkab mägede vahel paistma sinine sillerdav mägijärv - Lac de Sainte-Croix. See ongi meie järgmine sihtkoht, sest vesi näeb välja nii kutsuvalt sinine. Kuid enne järveni jõudmist, teeme vahepeatuse Aquinnes's. Sööme mõnusat lõunat ja shoppame väikestes kohalikes suveniiripoodides. Siis täiskäigul edasi, selle ilusa sinise järve äärde.

Kaugelt paistab, nagu oleks selle järve ääres maailma kõige valgema liivaga rannad. See pilt on tegelikult petlik - kust see valge liiv siia kaljude vahel saakski! Loomulikult on kogu rannaäär hoopis kivine. Aga tühja sest, ega me siia liiva pärast ei tulnud, tahame ju hoopis ujuda. Veeski on väga soe ja mõnus nagu ühele mägijärvele kohane. Ja päike on õhu väga kuumaks kütnud ning kõrvetab täiega. Siiski, jätame selle paradiisiga hüvasti ning sõidame tagasi rannikule.