Annecy

Avignonist edasi jagub veel pikkadeks tundideks kiirteid. Esialgu sõidame mööda piki Lyoni jõe orgu sügavale sisemaale ning seejärel pöörame autonina ida poole, et läheneda Alpide kõrgematele tippudele. Sihtmärgiks ja ööbimispaigaks võtame suuna Annecy linnale. Annecy asub kristalselt selge veega mägijärve ääres. Siinkandis on ju kõige puhtamad jõed ja järved üldse, põhimõtteliselt voolabki siin kraanides puhas Evian.

Annecys on esimene üleanne leida öömaja. Kuna jõuame linna veidi hiljem, kui oleme esialgu mõelnud, hakkab siin juba hämarduma. Uurime erinevaid hotelle kesklinnas, need on kõik täiesti täis. Loomulikult on selles linnas probleeme ka parkimisega. Tiirutame ringi. Linnaplaan on ülimalt segane isegi GPSi jaoks, mis juhatab meid soovitud sihtkohtadesse imelikke kangialuseid pidi. Kesklinnast ei õnnestu meil midagi leida. Seejärel suundume autoga äärelinna, liigume GPSi suuniste järgi hotellist hotelli, kuid ka väljaspool linna pole meil edu. Lootusetu! Tagasi kesklinnas katsetame prooviks ka kõrgema hinnaklassi hotellidega. Kuid needki on täis. Harjutame ennast juba mõttega, et tänane öö tuleb meil mööda saata autos tukkudes. Kuid õnneks on ühes hotellis väga abivalmis teenindaja, kes oskab meile soovitada ühte suuremat, kusagil linna ääres asuvat hotelli. Kaotada pole meil midagi ning sõidamegi juhatatud suunda. Jõuamegi hotellini, mis meenutab meile miskipärast Dzingli hotelli Männikul. Hotelli all olevas restoranis käib kõvem pidu ja teenindav personalgi näib olevat kergelt švipsis. Kuid vaba tuba on meie jaoks siin täiesti olemas - täiesti korralik elamine, täiesti mõistliku hinna eest.

Kuna kell on juba väga palju ja kõhud on ammu tühjad, siis hakkame lahendama järgmist probleemi - süüa tahaks. Kuid hotellis olev restoran on just oma uksed sugenud ja diskosaaliski pannakse meie üllatuseks tuled põlema. Pidu on läbi ja süüa siin igatahes enam ei saa. Taas autole hääled sisse ja tagasi kesklinna - seal oli ju lahedaid söögikohti näha igal nurgal. Kuid peame jälle pettuma, sest keskööks on kõik kohad suletud. See tundub ülimalt veider, sest samas on tänavad täis teismeliste seltskondi, kes siin täiel rinnal elu naudivad. Huvitav küll, mis selles väikeses linnas nii põnevat toimub? Ühtegi menukat peopaika meile selles linnas silma ei hakka, kuid õnneks leiame ühe avatud kebabiputka. Varustame ennast 2 kebabiga ning sõidame tagasi hotelli. Kohvrist pakime lahti ühe lõunarannikult soetatud pudeli roosat veini. Vein on päevasest kuumast alles soe, kuid maitseb meie lihtsa söögi kõrvale siiski jumalikult.

Järgmisel hommikul suundume taaskord Annecy kesklinna. Kui öises pimeduses ei tahtnud see linnake meile oma sõbralikumat poolt näidata, siis päeval avanevad vaated on imelised. Meie suureks ülatuseks on tegemist tõelise piltpostkaardi linnakesega. Linn ise asub muinasjutulise mägijärve kaldal ning linna sees voolab vesi mööda kanaleid. Päike tõuseb ning tasapisi muutub siin ka üha soojemaks – hommikud on siin palju kargemad kui rannikul, sooja on hommikul kõigest 14 kraadi.

Seejärel naudime ühes tänavakohvikus hommikukohvi ja croissanti ning jalutame järve äärde tõlist idülli nautima. Inimsed sõidavad ratasetega ja jalutavad koeri. Jääb mulje, et selles linnas on kõik inimsed õnnelikud. See on täpselt selline linn, kus ka elu koerana oleks igati nautimist väärt. Enne linnast lahkumist suundume veel korraks tagsi kesklinna, et uurida suveniiripoode ja muidu toredaid väikesi ärisid. Miskipärast tekib tunne, et sellest linnast tahaks kõike kohe ja suurtes kogustes kaasa osta. Õnneks takstab meid teadmine, et Rayan Airiga lennates ei ole ülekilod meile eriti tasukohased.