St. Maxime ja Le Lavandeu

Õhtuks jõuame tagasi rannikule ja leiame endale peatuspaiga St. Maximi nimelises linnakeses (49 eurot). Loomulikult suundume kohe kesklinna jalutama ja õhtusöögile. Lahedaid ja veel lahedamaid restorane on selles linnakeses palju, üks hubasem teine. Muidugi kehtib ka siin reegel, mida mõnusam koht, seda kallimad hinnad. Meil õnnestub ühes kõrvaltänavas leida eriti prantsusliku miljööga koht, kus kõht head paremat täis süüa ja veini ning õlut nautida. Seekord otsustan riskida ja tellin endale lõpuks ometi ka piirkonna kõige tuntuma roa - Niçoise salati. Salat on imehea, hoolimata selle salati kohustuslikest lisanditest, anšoovistest.

Järgmisel hommikul otsustame korraliku rannapäeva kasuks ning sätime end selles samas linnakeses rannaliivale. Uurime ka rannatoolide hindu, kuid meie üllatuseks on need sama kallid, kui Cannes'is. Loobume toolidest. Sest päikest ja merelaineid nautida saab ka kokkuhoidlikumal moel. Päike on kuum ja vesi on mõnus. Hulbime lainetes ja päevitame end eest ja tagant poolt. Nii mööduvad rannas tunnid kiirelt.
Lõpuks oleme päikesest uimased ning liigume edasi, et vaadata üle ka kuulus St. Tropez. Kuid pääs sellesse linna tähendab ka ummikus teid. Pealegi siinkandis haiseb midagi?! Kuna rannas vedelemine on meid laisaks muutnud, siis proovime leida teise tee ja valime uue sihtkohta. Kuid hais ei kao. Huvitav kust see tuleb, kas meil on mõni kaasaostetud veinipudel katki läinud? Kuid õnneks ei tule hais siiski meie pagasiruumist – paar autot meist eespool on hoopis veoauto, mille tagumisest nurgast voolab välja punane nire. See on puhas punane vein, mis selle auto kastist välja voolab ja mis kogu ümbruskonna veiniaurudega täidab…

Nii suundume me hoopiski Le lavandou'sse. Le lavandou's tegeleme tõsiselt ka hotellitoa otsimisega. Paljud väikesed ja armsad hubased kesklinnakohad on kahjuks juba täiesti täis, kuid õnneks saame toa ühes suuremas "künka" otsas olevas hotellis (Hotel California, 65 eurot).

Edasine edasisine õhtu möödub klassikalise mustri järgi - suundume linna jalutama ja sööma. Ühes eriti hubases tänavasopis leiame ülimalt romantilise restorani, kus sööme ülimalt romantilist õhtusööki. Minu tänases menüüs on karbid Provence moodi, mis viivad lausa keele alla. Parimad, mida ma kunagi saanud olen. Mmm!!! Rannakarpide kõrvale kulub muidugi ka ohtralt veini ning õhtu lõpetuseks proovime ka kohalike magustoite. Arve kujuneb kolossaalseks, kuid on siiski igat senti väärt.