Monaco

Monaco Vürstiriik mahub ära ligikaudu kahele ruutkilomeetrile. Tasub olla ettevaatlik, et sellest riigist kogemata mööda ei kihutaks. Õnneks paistab Monaco linnriigike rannikul Itaalia poolt tulles juba kaugelt kätte, nii et eksida pole võimalik.

Autole leiame kiirelt parkla Monaco kesklinnas. Kuigi, ainult kesklinn siin ju ongi! Esmalt suundume Monaco kuningliku palee poole. Palee ees oleval keskväljakul on ka lõpuks tunda, et oleme jõudnud turismimekasse - plats on rahvast pilgeni täis. Tiirutame lähikonna kitsastel tänavatel ning kiikame sisse kohalikesse suveniiripoekestesse. Otsustame, et ka palee-muuseumit tahaks seestpoolt imetleda ning lunastame piletid (8 eurot). Palee on väga luksuslik, kuninglikku ajalugu pilgeni täis topitud ja jätab väga-väga võimsa mulje. Eluruumid, troonisaalid, kabinetid, buduaarid… Nagu muinasjuttudes!

Nii, mis edasi? Imetleme vaateid ja uurime kaarti. Siinsamas lähedal on Jardin Exotic Monaco, maakeeli öeldes Monaco kaktusteaed. Kõlab huvitavalt. Seame oma sammud sinnapoole. Mäest alla. Ja siis ülesse... Ülesse... Ülesse... Mööda treppe... Hunnik lõputuid astmeid. Ei, me ei saa olla eksinud, sest sildid juhatavaid meid veel ja veel ülesse poole. Nojah, see linn asub ju mäe külje peal, kuid kaardilt vahemaid mõõtes ei osanud me sellise kõrguste vahega küll arvestada.

Aed ise on väga põnev. Kõiksugu erinevad kaktuseid, mis on valdavalt pärit Mehhikost, on siia kokku istutatud. Mõned neid kaktustest on ka tuttavate toataimede nägu, kuid kordades suuremad, kui oleme harjunud nägema. Aed ise kulgeb mööda mäekülge ussikujuliselt looklevat teed pidi allapoole. Kuni saabki otsa. Ei, mitte mägitee ei lõpe, vaid meid suunatakse sujuvalt mingisse mägikoopasse/grotti. Kõnnime mööda koopasiseseid käike järjest allapoole ja allapoole. Huvitav, kuhu need käigud küll välja viivad? Õnneks või kahjuks me pole seal ju üksi. Oleme sattunud mingisse gruppi, koos giidiga loomulikult. Koos prantsuskeelse giidiga loomulikult (üksi grotti ei lastagi). Põnev-põnev! Kõigepealt kõmpida kusagile sügavale mäe sisse, kus on niiske ja jahe (+18,5 kraadi) ning seejärel kuulata prantsuskeelset loengut groti ajaloost ja kohalikest kivimitest. Loodame vaikselt omaette, et äkki lastakse meid mõnest alumisest koopasuust välja ja me ei peagi enam ülesse tagasi ronima. See on muidugi rumal lootus. Loomulikult ronime mööda treppe ülesse tagagi, täpselt sinna, kust me oma ringkäiku alustasimegi. Suurepärane väljavaade, sest jalad on väsinud ja autoni kõndimine tundub juba liig, mis liig. Õnneks aitab kohalik ühistransport meid hädast välja, ning tagasi alla sõidame juba mugavalt bussiga.

Bussist õnnestub meil väljuda just õiges kohas, Monte Carlo kasiino lähistel. Siin on juba tunda Monaco tõelist hõngu. Rikkus lausa voolab tänavatel. Millised autod! Ja millised inimesed! Ja kuidas nad siin riides käivad! Sadamas seisvad loomulikult majasuurused jahid. Uuh! Peadpööritav rikkus! Tundub, et on tagumine aeg sellest riigist lahkuda.